Dissidentluse biennaal '77. Näituse arhiiv III

Ida-Euroopa kultuurist said „Dissidentluse biennaalil” osalejad päris põhjaliku ülevaate. Kõige mahukam oli ilmselt biennaali filmiprogramm – kokku näidati üle viiekümne filmi, neist ligi pooled Tšehhoslovakkia päritolu ja veerand Nõukogude Liidu toodang, tegemist rohkem või vähem alternatiivsete kunstiliste filmidega, millest mitmed kodumaal keelatud. Populaarne oli ka biennaali muusikaline programm, mis koosnes protestilaulikute kontsertidest ning avangardmuusika esitustest. Samizdat’i-fenomeni lahkas põhjalik ja informatiivne näitus Correri muuseumis, mis lisaks paberkandjatele andis ülevaate ka ajalooliste sündmuste amatöör-ülesvõtetest.

Näitus „Uus kunst Nõukogude liidust. Mitteametlik vaatenurk” pakkus väidetavalt mahukaima ülevaate põrandaalusest nõukogude kunstist, mis seni Läänes korraldatud. Algselt oli kuraatoritel kavas koostada näitus kogu Ida-Euroopa avangardkunstist, kuid seoses idabloki boikotiga tuli piirduda juba Lääne kogudes leiduva kunsti ning dokumentatsioonidega ning seega keskenduti nõukogude, peamiselt Moskva, põrandaalusele kunstile. Kuraatorid Enrico Crispolti ja Gabriella Moncada vältisid programmiliselt näituse pealkirjas mõistet „dissidentlus”, rõhutades sellega, et tegemist on avangardkunstiga, mis elab omas maailmas ja oma reeglite järgi ning mille valikul ei ole poliitilised argumendid olulised.

Kuraator Crispolti sõnul on raske anda sisu mõistele „kultuuriline dissidentlus”, kuid veel raskem on teha seda kujutava kunsti kontekstis, mis on oma väljaütlemistes kahtlemata palju vähem poliitiline, kui näiteks kirjandus seda võib olla. Tema arvates on märksa huvitavam käsitleda tervikut – avangardkunsti maailma tema paljususes, sisepingete ja dialektikate rohkuses, reaalsetes vastasseisudes sealpool bürokraatlikke ja poliitilisi piire ning raame –, kui näha selles keelatud, opositsioonilist, emigreerunud kunsti.

Näituse eesmärk oli seega välja tuua just võimalikult erinevaid kunstnikupositsioone, mis mitteametlikus nõukogude kunstis eksisteerisid, rõhutada nende erinevusi Lääne avangardide otsingutest ning samas leida ka viimaste mõjutusi. Eesti kunstnikest esitati näitusel Ülo Soosteri maale.

Näituse avamisega kaasnes konverents „Ida-Euroopa avangardid ja neo-avangardid”, kus sõna võtsid teiste seas ka emigreerunud kunstikoguja Aleksander Gleser, kriitik Igor Golomstock, kunstnikud Ernst Neizvestnõi, Lev Nussberg ja Aleksandr Melamid.

Dissidentluse biennaal '77. Näituse arhiiv II

Ühisjoon kõigil „Dissidentluse biennaali” raames toimunud konverentsidel ja seminaridel oli vaidlus „dissidentluse” mõiste, mitteametliku ja ametliku kultuuri piiride ning nende poliitilise tähenduse üle. Külma sõja tingimustes, ja eriti peale Helsingi leppe allkirjastamist 1975. aastal, oli inimõiguste teema kujunenud muuhulgas põhiliseks Ida-Lääne vaheliseks propagandaargumendiks ning termin „dissidentlus” omandanud infosõja käigus väga terava poliitilise värvingu. Ühelt poolt küsiti, kas idabloki maades loodud kultuuri puhul saab üldse rääkida dissidentlikust kultuurist, sest pigem on enamikul juhtudel tegemist kriitiliste teostega, n-ö ridade vahele kirjutatuga, kuid dissidentlus väljendub peamiselt otseses poliitilises tegevuses. Poola filosoof Leszek Kołakowski võttis aga dissidentluse-mõiste kriitika kokku järgmiselt: „Mida tähendab „dissidentlus”? Kui see sõna viitab isikutele, kes ei usu ametlikku ideoloogiat, „mõtlevad võimust väljaspool”, võiks see käia pea kõigi sotsialismimaade elanike kohta. Teisalt, iga loomeakt on juba olemuselt dissidentlik enda suhtes olemasoleva reaalsusega.”

Sümboolseks kujunes biennaali avaseminaril lindilt esitatud nõukogude dissident Andrei Sahharovi tervitus. Ta rõhutas igasuguse vaba mõtlemise ning avaliku arutelu tähtsust, tuues välja sotsialismimaade ühiskonna suurima probleemina sõna- ja loomevabaduse piiramise ning teisitimõtlejate diskrimineerimise, selle kõrval ühiskonda tasapisi hävitava laialtlevinud anti-intellektualismi ja äralõigatuse maailmakultuurist.

Sahharov, kellele saadetud ametlik kutse tuli tagasi märkusega „tundmatu adressaat”, ei olnud ainus kutsutud esineja, kes Veneetsia festivalile sõita ei saanud. Selle taustal muutus Veneetsia mõttetalgutel kõige olulisemaks Läände emigreerunud teisitimõtlejate ja kultuuritegelaste panus sõnumitoojana idabloki reaalsusest. Kõigil alaseminaridel pöörati tähelepanu vangistuses viibivatele kolleegidele ning koostati rida dokumente nii samal ajal Belgradis toimunud Helsingi lepete jätkukohtumisele kui riikide valitsustele poliitvangide vabastamiseks.

Itaalia näitekirjanik Dario Fo rõhutas teatriseminaril, et ka Lääne ühiskond ei esinda kaugeltki ideaalset demokraatiat – tsensuur tema teostele on olnud kahel pool raudset eesriiet märkimisväärselt sarnane: hirm satiiri ees kipub olema omane igale võimule. Räägiti ka loojate enesetsensuurist, mis võimu hirmuvahenditega paljudele peale surutud. See nähtus ei kajastu kohtuprotsesside või keelamiste statistikas, on oma olemuselt aga võibolla veelgi traagilisem.

Dissidentluse biennaal '77. Näituse arhiiv I

1977. aasta märtsis esitas Nõukogude Liidu saadik Roomas protesti Itaalia välisministeeriumile: Nõukogude Liit ja teised Varssavi pakti maad on vastu Veneetsia biennaali kavale korraldada kultuurifestival, mis keskenduks dissidentlusele Nõukogude Liidus ja idabloki maades. Jutt oli lühike: „Meil on ju palju põhjusi, kaasa arvatud kaubandus, et säilitada sõbralikke suhteid, kas pole?” Itaalia valitsus oli raskes seisus.

Idee korraldada Ida-Euroopa mitteametlikule kultuurile pühendatud biennaal ei sündinud tühjalt kohalt. 1968. aasta protestide järel põhjalikult reformitud Veneetsia biennaal oli alustanud uue, teemanäitustel põhineva, sotsiaalselt ja poliitiliselt aktiivse strateegiaga. 1974. aastal toimus solidaarsusbiennaal Tšiilile, mis kritiseeris teravalt USA osalust sealses riigipöördes. Samuti oli käsitletud Hispaania kultuuri olukorda diktatuuri tingimustes. Dissidentlik kultuur Ida-Euroopas oli selles kontekstis loomulik huviobjekt. See ei tundunud siiski nii loomulik, veel vähem hädavajalik, kõigile valitsusametnikele. Tagantjärele on raske hinnata, kui rõõmsalt võtsid selle uudise vastu suuruselt teise valitsuspartei, Itaalia kommunistide liidrid, kelle eurokommunismi ning NSVList sõltumatust kuulutava retoorika taustal kõlas nendel kuudel ka palju teravamaid noote biennaali institutsiooni suunas. Igal juhul ei suutnud parlament tol aastal kuude kaupa vastu võtta seadusparandust, mis kindlustanuks Veneetsia biennaali eelarve. Biennaali president Carlo Ripa di Meana ähvardas tagasi astuda, festivali üritused lükati edasi – traditsiooniliselt suveajalt aasta lõppu. Lõpuks erimeelsused lahendati, eelarve võeti vastu ja „Dissidentluse biennaal” võis teisipäeval, 15. novembril alata.

Loomulikult boikoteerisid Nõukogude Liit ja tema satelliitriigid biennaali üritusi ja ettevalmistusi kõigi võimalike vahenditega. Raudse eesriide tagant Veneetsiasse kutsutud esinejatest ei jõudnud kohale keegi. See-eest oli kohal arvukalt juba Läände emigreerunud mitteametliku kultuuri esindajaid. Läänemaailma dissidentluse huvilistest olid esindatud peamiselt itaalia, prantsuse, saksa ja briti kultuuritegelased, slavofiilid ning sovetoloogid. 31 päeva jooksul toimus seitse rahvusvahelist konverentsi, kolm näitust, lõputu hulk kontserte ja filmiseansse, avalikke debatte ning seminare. Kokku külastas „Dissidentluse biennaali” üritusi 220 000 inimest, esines 350 kultuuriinimest ja õpetlast kokku 24 riigist.

Vestlusring kunstist ja poliitikast

TEISIPÄEVAL 23. OKTOOBRIL kell 17:00 Kumu kunstimuuseumis näitusel "Dissidentluse biennaal '77" seminar-vestlusring "Kunst ja poliitika"

Sõna võtavad Katrin Kivimaa, Andres Kurg, Mari Laanemets ja Maria-Kristiina Soomre, vestlusringis on oodatud osalema kõik huvilised!

Poliitika ja kunsti vahekorda tähistavad mitmed paradoksid. Eesti kunstis ei kohta me just väga tihti otseselt poliitilisi seisukohavõtte, küll on aga kunsti, näiteks nõukogudeaegset avangardi pärandit, poliitiliselt ära kasutatud, seda nii siin- kui sealpool raudset eesriiet. Kas poliitika on adekvaatneja vajalik kategooria kunstiajaloost rääkimisel? Kas 1960-70-ndate pärand mõjutab kuidagi ka tänase kunsti suhet poliitikasse? Me ei otsi kunstnike seast dissidente, aga arutame teisitimõtlemise ja kunsti autonoomia üle laiemalt, nii 1970-ndatel kui täna.

Sissepääs tasuta. Sisenemine Kumusse teisipäeval ainult Kadrioru poolt, Mäekalda tänavalt.

Rein Ruutsoo loeng

Kolmapäeval, 19. septembril kell 18:00 toimub näitusel "Dissidentluse biennaal '77" Rein Ruutsoo loeng "Rahvusvahelised suhted külma sõja ajal. Dissidentluse roll."

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud!

13. septembril avati Kumu kunstimuuseumis näitus "Dissidentluse biennaal '77". Näituse avamisel pidasid Oudekki Loone ja Daniele Monticelli loengu "Itaalia 1977 - poliitiline õhustik". Loengu salvestus on näitusel eksponeeritud. Päev enne avamist võis Kumu auditooriumis näha filmi "Forza Italia!" (1977).

„Dissidentluse biennaal” – 1977. aastal Veneetsias toimunud sündmus, mida käesolev näitus arhiivitolmust puhastada ja siinsele vaatajale tõlkida püüab – on poliitiliselt laetud kultuuriülese tõlkeprotsessi kõnekas näide. See oli katse mõtestada Ida-Euroopa dissidentlikku kultuuri Läänes. Kõlab ju iseenesest lihtsalt, samas hargneb lähemalt vaadeldes siit lõputult teemaarendusi, valgustub välja taustsüsteeme. Alates Itaalia ja laiemalt Euroopa poliitilisest ajaloost, idabloki mitteametliku kultuuri institutsionaliseerimisest Läänes ja Lääne kaudu, kuni meie tänase ajaloopildini, mida samuti enda jaoks kolmandate mäletajate kaudu tagasi tõlgime. Niisugune seoseniidistik ongi siia ühe võimaliku skeemina, arhiiviekskursina, laiali laotunud ja kutsub vaatajat lugema, süvenema ning koostama enda jaoks kõige huvitavamat ja usutavamat tõlget, mis annaks ehk uue nüansi ettekujutusele kolmekümne aasta tagusest Euroopast. Seda pilti aitavad täiendada ka näitusega kaasnevad loengud, seminarid, Kumu sügiskonverentsid ja filmiprogramm. Näituse taustu avab ka 14. septembri Sirbis ilmunud Dissidentluse-eri.