Ühisjoon kõigil „Dissidentluse biennaali” raames toimunud konverentsidel ja seminaridel oli vaidlus „dissidentluse” mõiste, mitteametliku ja ametliku kultuuri piiride ning nende poliitilise tähenduse üle. Külma sõja tingimustes, ja eriti peale Helsingi leppe allkirjastamist 1975. aastal, oli inimõiguste teema kujunenud muuhulgas põhiliseks Ida-Lääne vaheliseks propagandaargumendiks ning termin „dissidentlus” omandanud infosõja käigus väga terava poliitilise värvingu. Ühelt poolt küsiti, kas idabloki maades loodud kultuuri puhul saab üldse rääkida dissidentlikust kultuurist, sest pigem on enamikul juhtudel tegemist kriitiliste teostega, n-ö ridade vahele kirjutatuga, kuid dissidentlus väljendub peamiselt otseses poliitilises tegevuses. Poola filosoof Leszek Kołakowski võttis aga dissidentluse-mõiste kriitika kokku järgmiselt: „Mida tähendab „dissidentlus”? Kui see sõna viitab isikutele, kes ei usu ametlikku ideoloogiat, „mõtlevad võimust väljaspool”, võiks see käia pea kõigi sotsialismimaade elanike kohta. Teisalt, iga loomeakt on juba olemuselt dissidentlik enda suhtes olemasoleva reaalsusega.”
Sümboolseks kujunes biennaali avaseminaril lindilt esitatud nõukogude dissident Andrei Sahharovi tervitus. Ta rõhutas igasuguse vaba mõtlemise ning avaliku arutelu tähtsust, tuues välja sotsialismimaade ühiskonna suurima probleemina sõna- ja loomevabaduse piiramise ning teisitimõtlejate diskrimineerimise, selle kõrval ühiskonda tasapisi hävitava laialtlevinud anti-intellektualismi ja äralõigatuse maailmakultuurist.
Sahharov, kellele saadetud ametlik kutse tuli tagasi märkusega „tundmatu adressaat”, ei olnud ainus kutsutud esineja, kes Veneetsia festivalile sõita ei saanud. Selle taustal muutus Veneetsia mõttetalgutel kõige olulisemaks Läände emigreerunud teisitimõtlejate ja kultuuritegelaste panus sõnumitoojana idabloki reaalsusest. Kõigil alaseminaridel pöörati tähelepanu vangistuses viibivatele kolleegidele ning koostati rida dokumente nii samal ajal Belgradis toimunud Helsingi lepete jätkukohtumisele kui riikide valitsustele poliitvangide vabastamiseks.
Itaalia näitekirjanik Dario Fo rõhutas teatriseminaril, et ka Lääne ühiskond ei esinda kaugeltki ideaalset demokraatiat – tsensuur tema teostele on olnud kahel pool raudset eesriiet märkimisväärselt sarnane: hirm satiiri ees kipub olema omane igale võimule. Räägiti ka loojate enesetsensuurist, mis võimu hirmuvahenditega paljudele peale surutud. See nähtus ei kajastu kohtuprotsesside või keelamiste statistikas, on oma olemuselt aga võibolla veelgi traagilisem.
Sümboolseks kujunes biennaali avaseminaril lindilt esitatud nõukogude dissident Andrei Sahharovi tervitus. Ta rõhutas igasuguse vaba mõtlemise ning avaliku arutelu tähtsust, tuues välja sotsialismimaade ühiskonna suurima probleemina sõna- ja loomevabaduse piiramise ning teisitimõtlejate diskrimineerimise, selle kõrval ühiskonda tasapisi hävitava laialtlevinud anti-intellektualismi ja äralõigatuse maailmakultuurist.
Sahharov, kellele saadetud ametlik kutse tuli tagasi märkusega „tundmatu adressaat”, ei olnud ainus kutsutud esineja, kes Veneetsia festivalile sõita ei saanud. Selle taustal muutus Veneetsia mõttetalgutel kõige olulisemaks Läände emigreerunud teisitimõtlejate ja kultuuritegelaste panus sõnumitoojana idabloki reaalsusest. Kõigil alaseminaridel pöörati tähelepanu vangistuses viibivatele kolleegidele ning koostati rida dokumente nii samal ajal Belgradis toimunud Helsingi lepete jätkukohtumisele kui riikide valitsustele poliitvangide vabastamiseks.
Itaalia näitekirjanik Dario Fo rõhutas teatriseminaril, et ka Lääne ühiskond ei esinda kaugeltki ideaalset demokraatiat – tsensuur tema teostele on olnud kahel pool raudset eesriiet märkimisväärselt sarnane: hirm satiiri ees kipub olema omane igale võimule. Räägiti ka loojate enesetsensuurist, mis võimu hirmuvahenditega paljudele peale surutud. See nähtus ei kajastu kohtuprotsesside või keelamiste statistikas, on oma olemuselt aga võibolla veelgi traagilisem.
No comments:
Post a Comment