1977. aasta märtsis esitas Nõukogude Liidu saadik Roomas protesti Itaalia välisministeeriumile: Nõukogude Liit ja teised Varssavi pakti maad on vastu Veneetsia biennaali kavale korraldada kultuurifestival, mis keskenduks dissidentlusele Nõukogude Liidus ja idabloki maades. Jutt oli lühike: „Meil on ju palju põhjusi, kaasa arvatud kaubandus, et säilitada sõbralikke suhteid, kas pole?” Itaalia valitsus oli raskes seisus.
Idee korraldada Ida-Euroopa mitteametlikule kultuurile pühendatud biennaal ei sündinud tühjalt kohalt. 1968. aasta protestide järel põhjalikult reformitud Veneetsia biennaal oli alustanud uue, teemanäitustel põhineva, sotsiaalselt ja poliitiliselt aktiivse strateegiaga. 1974. aastal toimus solidaarsusbiennaal Tšiilile, mis kritiseeris teravalt USA osalust sealses riigipöördes. Samuti oli käsitletud Hispaania kultuuri olukorda diktatuuri tingimustes. Dissidentlik kultuur Ida-Euroopas oli selles kontekstis loomulik huviobjekt. See ei tundunud siiski nii loomulik, veel vähem hädavajalik, kõigile valitsusametnikele. Tagantjärele on raske hinnata, kui rõõmsalt võtsid selle uudise vastu suuruselt teise valitsuspartei, Itaalia kommunistide liidrid, kelle eurokommunismi ning NSVList sõltumatust kuulutava retoorika taustal kõlas nendel kuudel ka palju teravamaid noote biennaali institutsiooni suunas. Igal juhul ei suutnud parlament tol aastal kuude kaupa vastu võtta seadusparandust, mis kindlustanuks Veneetsia biennaali eelarve. Biennaali president Carlo Ripa di Meana ähvardas tagasi astuda, festivali üritused lükati edasi – traditsiooniliselt suveajalt aasta lõppu. Lõpuks erimeelsused lahendati, eelarve võeti vastu ja „Dissidentluse biennaal” võis teisipäeval, 15. novembril alata.
Loomulikult boikoteerisid Nõukogude Liit ja tema satelliitriigid biennaali üritusi ja ettevalmistusi kõigi võimalike vahenditega. Raudse eesriide tagant Veneetsiasse kutsutud esinejatest ei jõudnud kohale keegi. See-eest oli kohal arvukalt juba Läände emigreerunud mitteametliku kultuuri esindajaid. Läänemaailma dissidentluse huvilistest olid esindatud peamiselt itaalia, prantsuse, saksa ja briti kultuuritegelased, slavofiilid ning sovetoloogid. 31 päeva jooksul toimus seitse rahvusvahelist konverentsi, kolm näitust, lõputu hulk kontserte ja filmiseansse, avalikke debatte ning seminare. Kokku külastas „Dissidentluse biennaali” üritusi 220 000 inimest, esines 350 kultuuriinimest ja õpetlast kokku 24 riigist.
Idee korraldada Ida-Euroopa mitteametlikule kultuurile pühendatud biennaal ei sündinud tühjalt kohalt. 1968. aasta protestide järel põhjalikult reformitud Veneetsia biennaal oli alustanud uue, teemanäitustel põhineva, sotsiaalselt ja poliitiliselt aktiivse strateegiaga. 1974. aastal toimus solidaarsusbiennaal Tšiilile, mis kritiseeris teravalt USA osalust sealses riigipöördes. Samuti oli käsitletud Hispaania kultuuri olukorda diktatuuri tingimustes. Dissidentlik kultuur Ida-Euroopas oli selles kontekstis loomulik huviobjekt. See ei tundunud siiski nii loomulik, veel vähem hädavajalik, kõigile valitsusametnikele. Tagantjärele on raske hinnata, kui rõõmsalt võtsid selle uudise vastu suuruselt teise valitsuspartei, Itaalia kommunistide liidrid, kelle eurokommunismi ning NSVList sõltumatust kuulutava retoorika taustal kõlas nendel kuudel ka palju teravamaid noote biennaali institutsiooni suunas. Igal juhul ei suutnud parlament tol aastal kuude kaupa vastu võtta seadusparandust, mis kindlustanuks Veneetsia biennaali eelarve. Biennaali president Carlo Ripa di Meana ähvardas tagasi astuda, festivali üritused lükati edasi – traditsiooniliselt suveajalt aasta lõppu. Lõpuks erimeelsused lahendati, eelarve võeti vastu ja „Dissidentluse biennaal” võis teisipäeval, 15. novembril alata.
Loomulikult boikoteerisid Nõukogude Liit ja tema satelliitriigid biennaali üritusi ja ettevalmistusi kõigi võimalike vahenditega. Raudse eesriide tagant Veneetsiasse kutsutud esinejatest ei jõudnud kohale keegi. See-eest oli kohal arvukalt juba Läände emigreerunud mitteametliku kultuuri esindajaid. Läänemaailma dissidentluse huvilistest olid esindatud peamiselt itaalia, prantsuse, saksa ja briti kultuuritegelased, slavofiilid ning sovetoloogid. 31 päeva jooksul toimus seitse rahvusvahelist konverentsi, kolm näitust, lõputu hulk kontserte ja filmiseansse, avalikke debatte ning seminare. Kokku külastas „Dissidentluse biennaali” üritusi 220 000 inimest, esines 350 kultuuriinimest ja õpetlast kokku 24 riigist.
No comments:
Post a Comment