8. juuni – 15. september 2002
„Documenta 11 põhineb viiel platvormil, mis püüavad seletada kultuuri hetkeasukohta ühes tema kokkupuutepunktidega teiste ülemaailmsete ja keeruliste teadmispõhiste süsteemidega.” „Postkoloniaalne problemaatika” oli 2002. aastal esimese documenta mitte-eurooplasest juhi, Nigeerias sündinud Okwui Enwezori esitatud teemaalus. Ühes kuue erinevast rahvusest kaaskuraatoriga tõmbas ta tähelepanu globaliseerunud maailmale, laiendades oma eelkäija, Catherine David’i interdistsiplinaarset projekti.
Kokku oli esindatud 116 kunstnikku ning nende tööd kajastasid näituse-eelselt peetud nelja rahvusvahelise konverentsi – platvormi – aluseks olnud kõneaineid: „Teostamata demokraatia” (Viin, 15. märts – 20. aprill 2001; Berliin, 9.–30. oktoober 2001) „Katsetused tõega: üleminekuperioodi õigusemõistmine ning tõe ja lepituse menetlused” (New Delhi, 7.– 21. mai 2001) „Créolité ja kreolisatsioon” (Saint Lucia, 13.–15. jaanuar 2002) „Piiramisrõngas: neli Aafrika linna, Freetown, Johannesburg, Kinshasa, Lagos” (Lagos, 16.–20. märts 2001). Selle taustal omandas „Platvorm 5”, st Kasseli näitus ise, dokumentaalse iseloomu ning üheks documenta 11 määratluseks sai: „Kunst on teadmise loomine”.
Documenta-Halle’s olid peamiselt esindatud poliitilise fookusega projektid, näiteks nagu india multimeediarühmituse Raqs Media Collective – Fareed Armaly ja Rashid Masharawi – Internetiprojekt, kus oli kasutatud filmi- ja arhiivimaterjali, et seista Iisraeli ja Palestiina konfliktis oma kultuurilise identiteedi eest. Teine näide on Park Fiction, mis ühes kohalike elanikega võttis tagasi avaliku pargi Hamburgi St. Pauli linnaosas. Rühmitus Iglooic Isuma Production kandis Põhja-Kanada innuiidide teadmistepagasi, mida kunagi levitati suusõnaliselt, üle telesaadetesse. Tähendusväli „Kujund ja keel” oli teadmise loomise kontseptsiooni mõistes oluline: Ecke Bonk esitles vendade Grimmide sõnastikku, Frédéric Bruly Bouabré arendas spetsiaalse tähestiku, mis põhines tema emakeele, Côte d’Ivoire’il kõneldava bete keele pilttähestikul. Kulturbahnhofis, kultuurikeskuseks ümber ehitatud kohaliku raudteejaama osas olid peamiselt välja pandud arhitektuuri-, linnakeskkonna- ja linnautoopia-teemalised teosed. Tüüpiliseks näiteks sellest olid Constant’i 1960ndate projektist „Uus Babülon” pärit maalid ja mudelid.
Thomas Hirschhorni monument luuletajale ja filosoofile George Bataille’le, mille kallal kunstnik töötas koos töötute noortega, oli interaktiivne vahelesekkumine linnakeskkonna sotsiaalsetesse tingimustesse. Projekt paigutati ettekavatsetult töölisklassi elurajooni Kasseli põhjaosas. Fridericianumi muuseumis esindatud kunstnike poliitiline pühendumus oli vägagi ilmselge. Näitusel käsitleti mitmeid problemaatilisi teemasid: inimõiguste rikkumisi näiteks Leon Golubi maalides; naiste rolli islamimaades Mona Hatoumi installatsioonis; ülemaailmset migratsiooni Chantal Akermani videos; ning etnilisi konflikte näiteks dokumentaalfilmirežissööri Eyal Sivani töös, mida oli näidatud juba varem ka „Platvorm 2-l” New Delhis. Kunstniku arhiiv, mida kehastas näiteks Chohreh Feyzdjou installatsioon, andis tunnistust nii isiklikust ja ühisest mälestusest kui ka hübriidsest olukorrast. Samuti näidati 1960ndatel ja 1970ndatel tegutsenud tuntud kunstnike töid, näiteks Dieter Rothi kaootiliselt vohavat teost „Lauavaremed”.
Viimaks avati ka uus suurejooneline näitusepaik kasutuna seisnud Bindingi pruulikojas. Labürintjas valge kuubi-laadne arhitektuurimoodustis võimaldas luua üle kolme tuhande ruutmeetrilise näituseruumi. Ulatuslikud fotoseeriad, video- ning filmiteosed ja installatsioonid pakkusid siin ohtralt üllatusmomente. Üheks näiteks Georges Adéagbo töö, Aafrika püharuumi stiilis tehtud fetišitekogu või Yinka Shoibare teatritrupp kolonialismi teemat käsitlevate kujukestega. Umbes kuuskümmend protsenti kõikidest näitusel olnud töödest oli loodud spetsiaalselt documenta 11 jaoks.
„Documenta 11 põhineb viiel platvormil, mis püüavad seletada kultuuri hetkeasukohta ühes tema kokkupuutepunktidega teiste ülemaailmsete ja keeruliste teadmispõhiste süsteemidega.” „Postkoloniaalne problemaatika” oli 2002. aastal esimese documenta mitte-eurooplasest juhi, Nigeerias sündinud Okwui Enwezori esitatud teemaalus. Ühes kuue erinevast rahvusest kaaskuraatoriga tõmbas ta tähelepanu globaliseerunud maailmale, laiendades oma eelkäija, Catherine David’i interdistsiplinaarset projekti.
Kokku oli esindatud 116 kunstnikku ning nende tööd kajastasid näituse-eelselt peetud nelja rahvusvahelise konverentsi – platvormi – aluseks olnud kõneaineid: „Teostamata demokraatia” (Viin, 15. märts – 20. aprill 2001; Berliin, 9.–30. oktoober 2001) „Katsetused tõega: üleminekuperioodi õigusemõistmine ning tõe ja lepituse menetlused” (New Delhi, 7.– 21. mai 2001) „Créolité ja kreolisatsioon” (Saint Lucia, 13.–15. jaanuar 2002) „Piiramisrõngas: neli Aafrika linna, Freetown, Johannesburg, Kinshasa, Lagos” (Lagos, 16.–20. märts 2001). Selle taustal omandas „Platvorm 5”, st Kasseli näitus ise, dokumentaalse iseloomu ning üheks documenta 11 määratluseks sai: „Kunst on teadmise loomine”.
Documenta-Halle’s olid peamiselt esindatud poliitilise fookusega projektid, näiteks nagu india multimeediarühmituse Raqs Media Collective – Fareed Armaly ja Rashid Masharawi – Internetiprojekt, kus oli kasutatud filmi- ja arhiivimaterjali, et seista Iisraeli ja Palestiina konfliktis oma kultuurilise identiteedi eest. Teine näide on Park Fiction, mis ühes kohalike elanikega võttis tagasi avaliku pargi Hamburgi St. Pauli linnaosas. Rühmitus Iglooic Isuma Production kandis Põhja-Kanada innuiidide teadmistepagasi, mida kunagi levitati suusõnaliselt, üle telesaadetesse. Tähendusväli „Kujund ja keel” oli teadmise loomise kontseptsiooni mõistes oluline: Ecke Bonk esitles vendade Grimmide sõnastikku, Frédéric Bruly Bouabré arendas spetsiaalse tähestiku, mis põhines tema emakeele, Côte d’Ivoire’il kõneldava bete keele pilttähestikul. Kulturbahnhofis, kultuurikeskuseks ümber ehitatud kohaliku raudteejaama osas olid peamiselt välja pandud arhitektuuri-, linnakeskkonna- ja linnautoopia-teemalised teosed. Tüüpiliseks näiteks sellest olid Constant’i 1960ndate projektist „Uus Babülon” pärit maalid ja mudelid.
Thomas Hirschhorni monument luuletajale ja filosoofile George Bataille’le, mille kallal kunstnik töötas koos töötute noortega, oli interaktiivne vahelesekkumine linnakeskkonna sotsiaalsetesse tingimustesse. Projekt paigutati ettekavatsetult töölisklassi elurajooni Kasseli põhjaosas. Fridericianumi muuseumis esindatud kunstnike poliitiline pühendumus oli vägagi ilmselge. Näitusel käsitleti mitmeid problemaatilisi teemasid: inimõiguste rikkumisi näiteks Leon Golubi maalides; naiste rolli islamimaades Mona Hatoumi installatsioonis; ülemaailmset migratsiooni Chantal Akermani videos; ning etnilisi konflikte näiteks dokumentaalfilmirežissööri Eyal Sivani töös, mida oli näidatud juba varem ka „Platvorm 2-l” New Delhis. Kunstniku arhiiv, mida kehastas näiteks Chohreh Feyzdjou installatsioon, andis tunnistust nii isiklikust ja ühisest mälestusest kui ka hübriidsest olukorrast. Samuti näidati 1960ndatel ja 1970ndatel tegutsenud tuntud kunstnike töid, näiteks Dieter Rothi kaootiliselt vohavat teost „Lauavaremed”.
Viimaks avati ka uus suurejooneline näitusepaik kasutuna seisnud Bindingi pruulikojas. Labürintjas valge kuubi-laadne arhitektuurimoodustis võimaldas luua üle kolme tuhande ruutmeetrilise näituseruumi. Ulatuslikud fotoseeriad, video- ning filmiteosed ja installatsioonid pakkusid siin ohtralt üllatusmomente. Üheks näiteks Georges Adéagbo töö, Aafrika püharuumi stiilis tehtud fetišitekogu või Yinka Shoibare teatritrupp kolonialismi teemat käsitlevate kujukestega. Umbes kuuskümmend protsenti kõikidest näitusel olnud töödest oli loodud spetsiaalselt documenta 11 jaoks.
No comments:
Post a Comment