21. juuni – 28. september 1997
„Globaliseerumise ajastul ... esindavad kaasaegsed ettevõtmised ... nii esteetilist kui ka poliitilist jõudu”: Catherine David, esimene naine, kes juhtis documenta näitust, andis 1997. aasta documenta’le teadlikult intellektuaalse funktsiooni, kutsudes üles kriitilisele suhtumisele hetke poliitilistesse, sotsiaalsetesse, majanduslikesse ja kultuurilistesse probleemidesse. Võttes arvesse väljakuulutatud uuendusi ja X-iga logo, kahtlustasid kriitikud koguni, et kahtluse alla seatakse documenta institutsioon ise.
Kuid oluliseks elemendiks kahekümnenda sajandi viimase documenta juures olid ka nn tagasivaated kunstiajaloolise tähtsusega töödele, mis andsid ülevaate kaasaegse kunsti revolutsioonilistest lähenemistest. Nende hulgas olid sellised tööd nagu Marcel Broodthaersi „Kotkamuuseum”, mida oli juba documenta 5-l näidatud, ning Gerhard Richteri „Atlas”, mida ta alustas 1960. aastatel ning mis koosnes suurest kogust kunstniku visuaalset mälu väljendavatest isiklikest ning ajaloolistest fotodest. Michelangelo Pistoletto objektid esindasid üht arte provera olulist eeskõnelejat; Hélio Oiticica ja Lygia Clarki tööd meenutasid kultuurilist ja poliitilist optimismivaimu Ladina-Ameerikas ning eriti 1960. ja 1970. aastate Brasiilias. Jätkates retroperspektiive, demonstreeriti elektroonilisel andmetöötlusel põhinevat ning Internetis tehtud kunsti, millekunstilised meediumid võivad osutuda tulevikus oluliseks. Oranžeriis seati üles kõrgel tehnilisel tasemel Hybrid Workspace’i nimeline meediastuudio, et töötada sotsiaalsete, poliitiliste ja kultuuriliste küsimuste informatsiooniviitadega.
Documenta 10 interdistsiplinaarset lähenemist kajastas raamat „PoliitikaPoeetika”, mis hülgas teadlikult traditsioonilise näitusekataloogi vormi, ja ennekõike ainulaadne üritus „100 päeva – 100 külalist”. Kunstnikud, luuletajad, filosoofid, sotsioloogid, teatri- ja filmilavastajad ning urbanistid muutsid Documenta-Halle elavaks diskussioonifoorumiks. Suur hulk külalisi saabus mitte-lääneriikidest, kus loovad kunstnikud väljendavad end rohkem kirjanduse ja filmi kui kujutavate kunstide kaudu. Sellel laiaulatuslikul manifestation culturelle’il oli ka oma filmisektsioon, mida näidati Bali kinos. Võrreldes arvukate videoteostega, jäid traditsioonilised kunstivormid, nagu näiteks maalikunst, tahaplaanile.
Olulisi uuendusi sel documenta’l oli Kasseli linn ise ühe näituseteemana. Parcours viis Kulturbahnhofist – kultuurikeskuseks kohandatud kohaliku raudteejaama osast – läbi jalakäijatetunneli ning mööda Treppenstrasse’t traditsioonilistele näitusepaikadele Friedrichsplatzil ja Karlsaue pargis. Selle raja sümboolset algust märkis Lois Weinbergeri maha pandud raudteerööbas sitke umbrohuga, mis tavaliselt vohab eeslinnades. Kunstilise lisandina ääristasid teed kommunikatsioonivahendid, mida on tavaks kasutada tänapäeva suurlinnades. Videoekraanid, plakatiseinad, reklaamitulbad, vaateaknad ning heliinstallatsioonid tekitasid kontrasti Kasseli tavapärase sõjajärgse ilmega, mida tõlgendati kui „tänapäeva rusu”. Sarnast urbanistlikku lähenemist kasutati ka ühes Karlsaue pargis olevas töös: Martin Kippenbergeri metroovõrgustikuskulptuur „Kaasaskantav metroosissekäik” sümboliseeris urbanistlikke ja globaalseid võrgustikke. Selle installatsiooni paarikud paiknesid Dawsonis (Kanadas) ja Syros (Kreekas). Lõpuks oli documenta 10 tõeliseks publikumagnetiks Carsten Hölleri ja Rosemarie Trockeli „Maja sigadele ja inimestele” Karlsaue pargi murul; esmapilgul oli töö idülli võrdkuju – inimene lebamas maas emise kõrval. Kriitiline assotsiatsioon evolutsiooniteooria ja kasumile orienteerituse vahel, s.t brutaalselt intensiivne kariloomade kasvatamine, tabas häirivalt ajastunärvi.
„Globaliseerumise ajastul ... esindavad kaasaegsed ettevõtmised ... nii esteetilist kui ka poliitilist jõudu”: Catherine David, esimene naine, kes juhtis documenta näitust, andis 1997. aasta documenta’le teadlikult intellektuaalse funktsiooni, kutsudes üles kriitilisele suhtumisele hetke poliitilistesse, sotsiaalsetesse, majanduslikesse ja kultuurilistesse probleemidesse. Võttes arvesse väljakuulutatud uuendusi ja X-iga logo, kahtlustasid kriitikud koguni, et kahtluse alla seatakse documenta institutsioon ise.
Kuid oluliseks elemendiks kahekümnenda sajandi viimase documenta juures olid ka nn tagasivaated kunstiajaloolise tähtsusega töödele, mis andsid ülevaate kaasaegse kunsti revolutsioonilistest lähenemistest. Nende hulgas olid sellised tööd nagu Marcel Broodthaersi „Kotkamuuseum”, mida oli juba documenta 5-l näidatud, ning Gerhard Richteri „Atlas”, mida ta alustas 1960. aastatel ning mis koosnes suurest kogust kunstniku visuaalset mälu väljendavatest isiklikest ning ajaloolistest fotodest. Michelangelo Pistoletto objektid esindasid üht arte provera olulist eeskõnelejat; Hélio Oiticica ja Lygia Clarki tööd meenutasid kultuurilist ja poliitilist optimismivaimu Ladina-Ameerikas ning eriti 1960. ja 1970. aastate Brasiilias. Jätkates retroperspektiive, demonstreeriti elektroonilisel andmetöötlusel põhinevat ning Internetis tehtud kunsti, millekunstilised meediumid võivad osutuda tulevikus oluliseks. Oranžeriis seati üles kõrgel tehnilisel tasemel Hybrid Workspace’i nimeline meediastuudio, et töötada sotsiaalsete, poliitiliste ja kultuuriliste küsimuste informatsiooniviitadega.
Documenta 10 interdistsiplinaarset lähenemist kajastas raamat „PoliitikaPoeetika”, mis hülgas teadlikult traditsioonilise näitusekataloogi vormi, ja ennekõike ainulaadne üritus „100 päeva – 100 külalist”. Kunstnikud, luuletajad, filosoofid, sotsioloogid, teatri- ja filmilavastajad ning urbanistid muutsid Documenta-Halle elavaks diskussioonifoorumiks. Suur hulk külalisi saabus mitte-lääneriikidest, kus loovad kunstnikud väljendavad end rohkem kirjanduse ja filmi kui kujutavate kunstide kaudu. Sellel laiaulatuslikul manifestation culturelle’il oli ka oma filmisektsioon, mida näidati Bali kinos. Võrreldes arvukate videoteostega, jäid traditsioonilised kunstivormid, nagu näiteks maalikunst, tahaplaanile.
Olulisi uuendusi sel documenta’l oli Kasseli linn ise ühe näituseteemana. Parcours viis Kulturbahnhofist – kultuurikeskuseks kohandatud kohaliku raudteejaama osast – läbi jalakäijatetunneli ning mööda Treppenstrasse’t traditsioonilistele näitusepaikadele Friedrichsplatzil ja Karlsaue pargis. Selle raja sümboolset algust märkis Lois Weinbergeri maha pandud raudteerööbas sitke umbrohuga, mis tavaliselt vohab eeslinnades. Kunstilise lisandina ääristasid teed kommunikatsioonivahendid, mida on tavaks kasutada tänapäeva suurlinnades. Videoekraanid, plakatiseinad, reklaamitulbad, vaateaknad ning heliinstallatsioonid tekitasid kontrasti Kasseli tavapärase sõjajärgse ilmega, mida tõlgendati kui „tänapäeva rusu”. Sarnast urbanistlikku lähenemist kasutati ka ühes Karlsaue pargis olevas töös: Martin Kippenbergeri metroovõrgustikuskulptuur „Kaasaskantav metroosissekäik” sümboliseeris urbanistlikke ja globaalseid võrgustikke. Selle installatsiooni paarikud paiknesid Dawsonis (Kanadas) ja Syros (Kreekas). Lõpuks oli documenta 10 tõeliseks publikumagnetiks Carsten Hölleri ja Rosemarie Trockeli „Maja sigadele ja inimestele” Karlsaue pargi murul; esmapilgul oli töö idülli võrdkuju – inimene lebamas maas emise kõrval. Kriitiline assotsiatsioon evolutsiooniteooria ja kasumile orienteerituse vahel, s.t brutaalselt intensiivne kariloomade kasvatamine, tabas häirivalt ajastunärvi.
No comments:
Post a Comment