13. juuni – 20. september 1992
„Kehast-kehani, kehadeni”: oli leitmotiiv, mida kasutas Belgia kuraator Jan Hoet, et kirjeldada 1992. aasta documenta 9-l näidatava kunsti eksperimentaalset loomust. Näitus väljendas kaasaaegse kunstikeskkonna segadusseajavat mitmekülgsust, ilma et oleks üritanud pakkuda omapoolset süstemaatilist struktuuri või normatiivset hinnangut. Näitusel domineerisid tööd, mis väljendasid ennast läbi füüsilisuse või reaalsusega suhestuva füüsilise kogemuse. Jan Hoeti nägemuses üritas kaasaegne kunst vastandada eelkõige subjektiivseid, meelelisi kogemusi üha kasvavale virtuaalsele maailmale.
Bruce Naumani videoinstallatsioon „Inim/sotsiaal”, mis oli üleval Fridericianumi keskel, näitlikustas seda lähenemist. Raseeritud pea, mida nägi kuuelt ekraanilt ning mis pöörles lakkamatult – mõnikord tagurpidi olles – ümber oma telje, väljutas ka intensiivset akustilist agressiivsust. Charles Ray hüperrealistlik kujude grupp, milles ta kujutas iseenda koopiaid orgial osalemas, andis edasi väga teistsugust füüsilist kogemust. Aga kunstnik ise märkis: „Tegelikkuses seksuaalsust ei toimu. Kehad on nagu ühe tantsukella peen mehaanika.” Oma tohutu populaarsuse võlgnes näitus aga mängulisele lähenemisele kaasaegsele kunstile, mis väljendus muuhulgas selles, et kõrvalprogrammide keskseteks kunsti ja elu metafoorideks olid poks, džäss ja pesapall. Näiteks Flatzi töös, kes asetas külastaja poksija või võitleja rolli teoses „Kehakontakt/Füüsiline skulptuur nr 5”, või filmi- ja videokunstniku Stan Douglase tribuudis džässile.
Seekordne näitus laienes uutesse ruumidesse rohkem kui ükski varasem documenta: Ottoneumi loodusloomuuseumi, Karlsaue pargi ajutistesse paviljonidesse ja äsjaehitatud Documenta-Halle’sse. Näitusega elustati ka väliruumid ja linn. Jonathan Borofsky „Taevasse kõndiv mees” Fridericianumi ees muutus documenta 9 silmapaistvaks embleemiks, mis andis märku progressiivsest optimismist. See töö oli nii populaarne, et linnal õnnestus koguda piisavalt annetusi selle äraostmiseks. Mo Edoga saavutas samasuguse publikupopulaarsuse oma tööga „Lootuse majakas”, mis ehitati näituse ajal kogutud ajupuudest. Kunstnik pidas maha elavaid diskussioone documenta külastajatega ja lasi oma majakal kõrguda ilma kindlaksmääratud plaanita. Ilja Kabakovi „Tualett” oli aga rõhuv: installatsioon näitas ühe vene suurpere piiratud ja alandavaid elamistingimusi.
Documenta 9 „kollektiivset mälu” majutas Fridericianumi Zwehrenturm. Väikestes tornitubades kohtasid külastajad prominentseid laenatud töid järgmistelt kunstnikelt: Jacques-Louis David, James Ensor, Paul Gauguin, Alberto Giacometti, Joseph Beuys, Barnett Newman ja James Lee Byars. Nad tähistasid moodsa kunsti ajaloos alguspunkte ning uusi lahknemisi. Samal ajal illustreerisid tööd Jan Hoeti nihutuspõhimõtet, mille all pidas ta silmas nihet vaataja perspektiivis, võimaldades tal kogeda objekte väliselt positsioonilt. Näiteks muutis Guillaume Bijl lähedal asuva kaubamaja klaasfassaadi vahakujude väljapaneku sissekäiguks. Kujudeks olid Beuys, Arnold Bode ja tema abikaasa ning iroonilisel kombel ka Jan Hoet ise.
Ebaharilik tõlgendus muuseumi teemal kerkis esile aga Neue Galerie ruumides. Galerii alalise kollektsiooni, mis oli aastakümnete jooksul orgaaniliselt kasvanud, paiskasid segi installatsioonid ja üksikteosed, mille autorid olid Joseph Kosuth, Gerhard Merz ja Zoe Leonard, ja ka Rodney Grahami teos Vendade Grimmide muuseumis. Kunstilise juhi Jan Hoeti väsimatu ettevõtlikkuse ja kavala PR-kampaania tulemusena kogus documenta 9 rekordarvu külastajaid.
„Kehast-kehani, kehadeni”: oli leitmotiiv, mida kasutas Belgia kuraator Jan Hoet, et kirjeldada 1992. aasta documenta 9-l näidatava kunsti eksperimentaalset loomust. Näitus väljendas kaasaaegse kunstikeskkonna segadusseajavat mitmekülgsust, ilma et oleks üritanud pakkuda omapoolset süstemaatilist struktuuri või normatiivset hinnangut. Näitusel domineerisid tööd, mis väljendasid ennast läbi füüsilisuse või reaalsusega suhestuva füüsilise kogemuse. Jan Hoeti nägemuses üritas kaasaegne kunst vastandada eelkõige subjektiivseid, meelelisi kogemusi üha kasvavale virtuaalsele maailmale.
Bruce Naumani videoinstallatsioon „Inim/sotsiaal”, mis oli üleval Fridericianumi keskel, näitlikustas seda lähenemist. Raseeritud pea, mida nägi kuuelt ekraanilt ning mis pöörles lakkamatult – mõnikord tagurpidi olles – ümber oma telje, väljutas ka intensiivset akustilist agressiivsust. Charles Ray hüperrealistlik kujude grupp, milles ta kujutas iseenda koopiaid orgial osalemas, andis edasi väga teistsugust füüsilist kogemust. Aga kunstnik ise märkis: „Tegelikkuses seksuaalsust ei toimu. Kehad on nagu ühe tantsukella peen mehaanika.” Oma tohutu populaarsuse võlgnes näitus aga mängulisele lähenemisele kaasaegsele kunstile, mis väljendus muuhulgas selles, et kõrvalprogrammide keskseteks kunsti ja elu metafoorideks olid poks, džäss ja pesapall. Näiteks Flatzi töös, kes asetas külastaja poksija või võitleja rolli teoses „Kehakontakt/Füüsiline skulptuur nr 5”, või filmi- ja videokunstniku Stan Douglase tribuudis džässile.
Seekordne näitus laienes uutesse ruumidesse rohkem kui ükski varasem documenta: Ottoneumi loodusloomuuseumi, Karlsaue pargi ajutistesse paviljonidesse ja äsjaehitatud Documenta-Halle’sse. Näitusega elustati ka väliruumid ja linn. Jonathan Borofsky „Taevasse kõndiv mees” Fridericianumi ees muutus documenta 9 silmapaistvaks embleemiks, mis andis märku progressiivsest optimismist. See töö oli nii populaarne, et linnal õnnestus koguda piisavalt annetusi selle äraostmiseks. Mo Edoga saavutas samasuguse publikupopulaarsuse oma tööga „Lootuse majakas”, mis ehitati näituse ajal kogutud ajupuudest. Kunstnik pidas maha elavaid diskussioone documenta külastajatega ja lasi oma majakal kõrguda ilma kindlaksmääratud plaanita. Ilja Kabakovi „Tualett” oli aga rõhuv: installatsioon näitas ühe vene suurpere piiratud ja alandavaid elamistingimusi.
Documenta 9 „kollektiivset mälu” majutas Fridericianumi Zwehrenturm. Väikestes tornitubades kohtasid külastajad prominentseid laenatud töid järgmistelt kunstnikelt: Jacques-Louis David, James Ensor, Paul Gauguin, Alberto Giacometti, Joseph Beuys, Barnett Newman ja James Lee Byars. Nad tähistasid moodsa kunsti ajaloos alguspunkte ning uusi lahknemisi. Samal ajal illustreerisid tööd Jan Hoeti nihutuspõhimõtet, mille all pidas ta silmas nihet vaataja perspektiivis, võimaldades tal kogeda objekte väliselt positsioonilt. Näiteks muutis Guillaume Bijl lähedal asuva kaubamaja klaasfassaadi vahakujude väljapaneku sissekäiguks. Kujudeks olid Beuys, Arnold Bode ja tema abikaasa ning iroonilisel kombel ka Jan Hoet ise.
Ebaharilik tõlgendus muuseumi teemal kerkis esile aga Neue Galerie ruumides. Galerii alalise kollektsiooni, mis oli aastakümnete jooksul orgaaniliselt kasvanud, paiskasid segi installatsioonid ja üksikteosed, mille autorid olid Joseph Kosuth, Gerhard Merz ja Zoe Leonard, ja ka Rodney Grahami teos Vendade Grimmide muuseumis. Kunstilise juhi Jan Hoeti väsimatu ettevõtlikkuse ja kavala PR-kampaania tulemusena kogus documenta 9 rekordarvu külastajaid.
No comments:
Post a Comment