Virtuaalne documenta. Näituse arhiiv. documenta 8

12. juuni – 20. september 1987

„Kunst saab uue ajaloolise ja sotsiaalse dimensiooni”: võttes niisuguse kontseptsiooni oma teoreetiliseks aluseks, oli documenta 8 eesmärk kaardistada viis, kuidas kunstnikud pöördusid sotsiaalsete teemade poole. Näituse kuraator oli, nagu ka documenta 6 puhul, Manfred Schneckenburger. Fridericianumis, Oranžeriis, Karlsaue pargis ning ülejäänud linnas esitles ta kaasaegse kunsti positsiooni autonoomia ja sotsiaalpoliitilisuse vahekorras olevana. See tähendas, et documenta 8 muutus oma loomult väga avalikuks. Mitmed installatsioonid Karlsaue pargis ning linna olulistes kohtades näitasid, kuidas kommenteeris kunst avalikke teemasid 1980. aastate lõpul.

Tadashi Kawamata piiras Teises maailmasõjas hävitatud Garnisonskirche vohava puuplankudest konstruktsiooniga, märgistades sõjakaotuse uue teadlikkusega. Ian Hamilton Finlay neli Suure Prantsuse revolutsiooni aegset giljotiini võtsid samuti teemaks ajaloolise teadlikkuse: „Vaade templile” lõi Karlsaue pargi baroksete ning klassikaliste kujude vahele visuaalse hirmutelje. Krzysztof Wodiczko „Projektsioon Martin Lutheri kiriku tornile” pakkus õhurünnakute käigus hävitatud kirikust uuendatud versiooni. Kontrastiefekti lõi Charlemagne Palestine’i teos „Jumal karu” – hiiglaslik kaisukaru, mis ühendas mänguliselt ja irooniliselt popkunsti ikooni Andy Warholi ning laste fantaasiamaailmad.

Fridericianumis oli üleval arvukalt töid, mis väljendasid selgelt utoopiliste ideaalide kadumist kaasaegses kunstis: sõda, repressioon, oht ja holokaust olid sealsed rasked teemad. Leon Golubi „Kaebelaulu” seeria naeruvääristas ebainimlikke poliitilisi süsteeme ning riigipoolset ebaõiglust. Oma võimsa installatsiooniga „Jätkuvus” demonstreerisi Hans Haacke Fridericianumi fuajees seost rahvusvahelise kapitali ja repressioonide vahel. Jeff Walli „Jutuvestja” näitas suurendatud piltidega slaidiprojektsiooni „Põlisameeriklased”, mille tegevuskohaks oli trööstitu mäenõlv kiirtee silla all. Niimoodi nimetuna esindavad nad vähemlaste inimgruppi omaenda maal. Mäletamine ja anonüümsus olid teemaks ka Christian Boltanski töös „Les Archives”: kolmsada viiskümmend portreed tundmatutest inimestest elektripirnide kumas lõid seose laagrite või surnuaedadega. Manfred Schneckenburger valis installatsiooni „Isahirv välgusähvatuses”, et näidata klassikalises mõttes skulptorina Joseph Beuysi, kes oli aasta varem surnud. Beuysi täpsetel instruktsioonidel põhinenud objektide paigutuse eesmärk oli luua ruum ilma mäluta, ruum, mis muutub külmaks.

Keskne roll anti näitusel performance’ile kui erinevate kunstide ristumispunktile. Lilli Fischeri performance’id „Nuustikuralli” ja „Luuatants” kuulusid kunstniku tööderühma „Väliuuring”, kuhu olid kogutud joonistused, fotod, käsikirjad, aktsioonid ning objektid. Samal ajal uuris Rachel Rosenthali tunniajane performance „Racheli aju”, kuidas tajuda igapäevakogemusi nii, et saavutada tasakaal intellekti, instinktide, primitiivsete emotsioonide ning kõrgema teadvuse astme vahel. Üles oli seatud ka video- ja audioraamatukogu, kus võis kuulata või vaadata linte – see ilmestab hästi documenta 8 žanripiire ületavat iseloomu, mille näiteks oli ka üks John Cage’i töö. Kasutades keelelisi ja muusikalisi elemente lõi tema heliskulptuur „Essee” helipildi Henry David Thoreau’ kaheksateistkümnele värsile teosest „Essee kodanikuallumatuse talitusest”.

Roman Signer, keda tunti kunstiringkondade lõhkamiseksperdina, hakkas tööle documenta 8 lõppaktsiooniga. Oranžerii ette hunnikutesse laiali loobitud kolmest tuhandest paberilehest moodustunud joon tekitas murule juhuslikke mustreid – loodi meditatiivne kogemus, mis lasti aga kolme minuti pärast üksteisele järgnevate ehmatamapanevate paukude saatel õhku.