19. juuni – 28. september 1982
„Vabastada kunst erinevaist sundustest ning keerdudest, millesse ta on takerdunud”: sellise eesmärgi seadis endale Rudi Fuchs documenta 7 kuraatorina 1982. aastal, loobudes teadlikult teoreetilistest kontseptsioonidest. Kaasaegset kunsti tuli taas esitleda traditsioonilisel moel, muuseumis.
Vabamalt kasutati vaid väljas asuvaid alasid, kuigi just viimastega jättis documenta 7 kõige püsivama jälje. Joseph Beuysi töö „7000 tamme” tegi nii kunsti- kui ka urbanistikaajalugu. Kõigepealt kuhjas Beuys Friedrichsplatzile 6999 kiilukujulist basaltsammast. Seejärel istutas ta Fridericianumi ette seitsmetuhandenda samba kõrvale esimese tammepuu, käivitades nõnda, nagu ta ise seda nimetas, oma sotsiaalse skulptuuri. Edasi jäi Kasseli elanike ülesandeks istutada veel 6999 puud, mis kõik oleksid paaris ühega nendest 6999 basaltkivist. Beuysi performance „Rahujänes koos lisanditega”, mille käigus sulatati Ivan Julma kroon küülikukujuliseks, pidi omakorda aitama koguda raha „7000 tamme” projekti jaoks. Kuigi samal ajal toimusid ulatuslikud protestid, oli siiski kasvamas huvi ka sotsiaalse skulptuuri vastu ühes valmidusega selle heaks annetada. Documenta 8 avamisel oligi seega Joseph Beuysi lesel ning tema pojal Wenzelil võimalus istuda esimese puu kõrvale viimane, seitsmetuhandes.
Teine documenta 7 töö, mis on jäänud avalikku ruumi, on Claes Oldenburg’i kaheksa meetri kõrgune „Maakirves”. Selle skulptuuri lähtekohaks on humoorikas kujutluspilt: Herakles, keda on kujutatud Kasseli linna silmatorkaval baroksel maamärgil, oleks justkui visanud oma maakirve otse Fulda jõe kaldale. Rudi Fuchs tahtis kohelda kaasaegset kunsti väärikuse ja austusega. Friedrichsplatzi esitlusel ilmestas seda Daniel Bureni installatsioon lippude, tuules laperdavate vimplite ning klassikalise muusikaga, mis rõhutasid näituse pidulikkust. Lisaks toonitas Luciano Fabro baldahhiin Fridericianumi sammastega sissekäigu juures hoone arhitektuuri väärikust veelgi. Suursuguste kaunistuste kasutamine jätkus ka siseruumides. Fuajees tervitas külalisi James Lee Byarsi kuldne sammas ning järgmises ruumis sätendas kontseptuaalkunstniku Jannis Kounellise installatsiooni kuldne sein.
Kunstiteoste esitlusviisi aluseks Fridericianumi muuseumis, Oranžeriis ning Neue Galerie’s oli dialoogipõhimõte. Tööd ei olnud jaotatud mitte temaatilise või kunstilise konteksti järgi nagu tavaliselt, vaid olid vastavalt teisenevatele tingimustele pidevas muutumises. Näiteks Richard Longi teose „8 kiltkiviringi” lihtne geomeetria peegeldas Anselm Kieferi maalide vormi, mis asusid kiviringide taga oleval seinal ning olid ringidele maastikulaadseks taustaks, luues neile omamoodi müütilise aura. Maalid – eriti Neue Wildeni omad, kes oli näituse üheks peamiseks fookuseks – sattusid kohati kummalisse kombinatsiooni skulptuuridega. Disleri ja Salomé maalid moodustasid näiteks dünaamiliselt värvilise tausta Jonathan Borofsky liikuvatele kujudele teoses „Haamerdavad mehed”. Ka ei keskendutud ühelegi konkreetsele tähtteosele – kõigi kolme näitusehoone vahel oli kunstiline kogemus jaotatud külastajate jaoks võrdselt. Küll oli aga Fuchs paigutanud kunstnikud, keda pidas kaasaja suurkujudeks – A. R. Pencki, Sigmar Polke, Gerhard Richteri, Hanne Darboveni jt – Fridericianumi esimesele korrusele.
Documenta 7-l võttis suundumus gesamtkunstwerk’i poole, mis on documenta’dele alati omane olnud, klassikalise kuju Itaalia lavastaja Carlo Quartucci ekspressiivses teoses „Ooperisüit –Didone”. Jannis Kounellise loodud lavaseadega kohandas see ladusalt bel canto traditsiooni balletietteastete ja ekstravagantsete teatridekoratsioonidega.
„Vabastada kunst erinevaist sundustest ning keerdudest, millesse ta on takerdunud”: sellise eesmärgi seadis endale Rudi Fuchs documenta 7 kuraatorina 1982. aastal, loobudes teadlikult teoreetilistest kontseptsioonidest. Kaasaegset kunsti tuli taas esitleda traditsioonilisel moel, muuseumis.
Vabamalt kasutati vaid väljas asuvaid alasid, kuigi just viimastega jättis documenta 7 kõige püsivama jälje. Joseph Beuysi töö „7000 tamme” tegi nii kunsti- kui ka urbanistikaajalugu. Kõigepealt kuhjas Beuys Friedrichsplatzile 6999 kiilukujulist basaltsammast. Seejärel istutas ta Fridericianumi ette seitsmetuhandenda samba kõrvale esimese tammepuu, käivitades nõnda, nagu ta ise seda nimetas, oma sotsiaalse skulptuuri. Edasi jäi Kasseli elanike ülesandeks istutada veel 6999 puud, mis kõik oleksid paaris ühega nendest 6999 basaltkivist. Beuysi performance „Rahujänes koos lisanditega”, mille käigus sulatati Ivan Julma kroon küülikukujuliseks, pidi omakorda aitama koguda raha „7000 tamme” projekti jaoks. Kuigi samal ajal toimusid ulatuslikud protestid, oli siiski kasvamas huvi ka sotsiaalse skulptuuri vastu ühes valmidusega selle heaks annetada. Documenta 8 avamisel oligi seega Joseph Beuysi lesel ning tema pojal Wenzelil võimalus istuda esimese puu kõrvale viimane, seitsmetuhandes.
Teine documenta 7 töö, mis on jäänud avalikku ruumi, on Claes Oldenburg’i kaheksa meetri kõrgune „Maakirves”. Selle skulptuuri lähtekohaks on humoorikas kujutluspilt: Herakles, keda on kujutatud Kasseli linna silmatorkaval baroksel maamärgil, oleks justkui visanud oma maakirve otse Fulda jõe kaldale. Rudi Fuchs tahtis kohelda kaasaegset kunsti väärikuse ja austusega. Friedrichsplatzi esitlusel ilmestas seda Daniel Bureni installatsioon lippude, tuules laperdavate vimplite ning klassikalise muusikaga, mis rõhutasid näituse pidulikkust. Lisaks toonitas Luciano Fabro baldahhiin Fridericianumi sammastega sissekäigu juures hoone arhitektuuri väärikust veelgi. Suursuguste kaunistuste kasutamine jätkus ka siseruumides. Fuajees tervitas külalisi James Lee Byarsi kuldne sammas ning järgmises ruumis sätendas kontseptuaalkunstniku Jannis Kounellise installatsiooni kuldne sein.
Kunstiteoste esitlusviisi aluseks Fridericianumi muuseumis, Oranžeriis ning Neue Galerie’s oli dialoogipõhimõte. Tööd ei olnud jaotatud mitte temaatilise või kunstilise konteksti järgi nagu tavaliselt, vaid olid vastavalt teisenevatele tingimustele pidevas muutumises. Näiteks Richard Longi teose „8 kiltkiviringi” lihtne geomeetria peegeldas Anselm Kieferi maalide vormi, mis asusid kiviringide taga oleval seinal ning olid ringidele maastikulaadseks taustaks, luues neile omamoodi müütilise aura. Maalid – eriti Neue Wildeni omad, kes oli näituse üheks peamiseks fookuseks – sattusid kohati kummalisse kombinatsiooni skulptuuridega. Disleri ja Salomé maalid moodustasid näiteks dünaamiliselt värvilise tausta Jonathan Borofsky liikuvatele kujudele teoses „Haamerdavad mehed”. Ka ei keskendutud ühelegi konkreetsele tähtteosele – kõigi kolme näitusehoone vahel oli kunstiline kogemus jaotatud külastajate jaoks võrdselt. Küll oli aga Fuchs paigutanud kunstnikud, keda pidas kaasaja suurkujudeks – A. R. Pencki, Sigmar Polke, Gerhard Richteri, Hanne Darboveni jt – Fridericianumi esimesele korrusele.
Documenta 7-l võttis suundumus gesamtkunstwerk’i poole, mis on documenta’dele alati omane olnud, klassikalise kuju Itaalia lavastaja Carlo Quartucci ekspressiivses teoses „Ooperisüit –Didone”. Jannis Kounellise loodud lavaseadega kohandas see ladusalt bel canto traditsiooni balletietteastete ja ekstravagantsete teatridekoratsioonidega.
No comments:
Post a Comment