26. juuli – 2. oktoober 1977
Milline staatus ja asukoht on kunstil meediaühiskonnas? Selle küsimusega formuleeris documenta 6 kuraator Manfred Schneckenburger näituse teema. Nii nagu Harald Szeemanni kontseptsioon documenta 5-le, lähtus ka Schneckenburgeri meediumipõhine kontseptsioon teoreetilisest alusest, mis oli kriteeriumiks tööde valikul. Schneckenburger määratles 1970ndate teise poole kunsti suuremas osas meediumikriitilisena. Niisiis oli documenta 6 mitmete eraldi näituste summa: joonistustele, utoopilisele disainile, kunstnike raamatutele, tehnoloogilisele vahendile – nagu video, eksperimentaalfilm ja mängufilm – pühendatud sektsioonid näitasid viimaste aegade vahendite mitmekülgset arengut. Documenta 6-le sai osaks suurejooneline rahvusvaheline avamine, kus Nam June Paiki, Joseph Beuysi ja Douglas Davise performance’e näidati satelliidi vahendusel ka eetris. Nam June Paiki ja Charlotte Moormani performance’ist „TV-tšello” sai omamoodi legend, kui teose ettekandmist Kasselis näidati otsesaates televiisorites üle terve maa.
Fotograafia ajaloolisele arengule oli pühendatud suur sektsioon Oranžeriis. Teiseks peamiseks näituse fookuseks olid maalid, mille teemaks maalikunst, ning Ida-Saksamaalt, s.t Bernhard Heisigilt ja Willi Sittelt pärit sotsiaalrealistlikud maalid ärgitasid elavat vaidlust. Laialdaselt oli kasutatud avalikku ruumi. Heaks näiteks sellest on teos „Raamistiku konstruktsioon”, mille püstitas Friedrichsplatzile kunstnikerühmitus Haus-Rucker-Co: teos oli kombinatsioon arhitektuurist ja läbikäidavast skulptuurist, eesmärgiks ärgitada külastajaid tundma oma ümbruskonnaga teadvustatud seost. Manfred Schneckenburgeri horisontaalse skulptuuri kontseptsioon leidis ideaalse toimumispinna Karlsaue ulatuslike pargialade näol. George Trakase „Union Pass” koosnes kahest eraldi sillakonstruktsioonist, millest üks oli terasest ja teine puust, ning mis korreleerusid Karlsaue pargi ajaloolise barokse teljega. Pargi tagaotsas moodustas kunstlikult loodud ja veega täidetud kraater üllatava sildade ristumiskoha. Horst Baumanni „Laserkeskkond” ühendas linna tähtsamad kultuurimonumendid punaste ja roheliste kiirtega: barokse Oranžerii Karlsaue pargis, Zwehrenturmi klassitsistlikul Fridericianumi muuseumil ning Heraklese kuju Wilhelmshöhe pargis.
Kõige vastuolulisemad tööd olid välja pandud Friedrichsplatzil. Ameerika maakunstniku Walter de Maria töö „Vertikaalne maakilomeeter” tekitas protestilaine juba ajal, kui seda alles nafta puutorni abil valmistati. „Maakilomeeter”, millest on nähtaval ainult ülemine, umbes kuuediameetrilise läbilõikega messingist ristlõige, palub vaatajal ette kujutada ühekilomeetrist varrast maa sisse pistetuna. Selle kõrval tundus Richard Serra „Terminal” koletusliku provokatsioonina. Neljast üksteise vastu toetuvast roostes terasplaadist koosnev konstruktsioon lõi äärmiselt ebastabiilse, häiriva mulje ja tekitas ohtralt vastalisust.
Milline staatus ja asukoht on kunstil meediaühiskonnas? Selle küsimusega formuleeris documenta 6 kuraator Manfred Schneckenburger näituse teema. Nii nagu Harald Szeemanni kontseptsioon documenta 5-le, lähtus ka Schneckenburgeri meediumipõhine kontseptsioon teoreetilisest alusest, mis oli kriteeriumiks tööde valikul. Schneckenburger määratles 1970ndate teise poole kunsti suuremas osas meediumikriitilisena. Niisiis oli documenta 6 mitmete eraldi näituste summa: joonistustele, utoopilisele disainile, kunstnike raamatutele, tehnoloogilisele vahendile – nagu video, eksperimentaalfilm ja mängufilm – pühendatud sektsioonid näitasid viimaste aegade vahendite mitmekülgset arengut. Documenta 6-le sai osaks suurejooneline rahvusvaheline avamine, kus Nam June Paiki, Joseph Beuysi ja Douglas Davise performance’e näidati satelliidi vahendusel ka eetris. Nam June Paiki ja Charlotte Moormani performance’ist „TV-tšello” sai omamoodi legend, kui teose ettekandmist Kasselis näidati otsesaates televiisorites üle terve maa.
Fotograafia ajaloolisele arengule oli pühendatud suur sektsioon Oranžeriis. Teiseks peamiseks näituse fookuseks olid maalid, mille teemaks maalikunst, ning Ida-Saksamaalt, s.t Bernhard Heisigilt ja Willi Sittelt pärit sotsiaalrealistlikud maalid ärgitasid elavat vaidlust. Laialdaselt oli kasutatud avalikku ruumi. Heaks näiteks sellest on teos „Raamistiku konstruktsioon”, mille püstitas Friedrichsplatzile kunstnikerühmitus Haus-Rucker-Co: teos oli kombinatsioon arhitektuurist ja läbikäidavast skulptuurist, eesmärgiks ärgitada külastajaid tundma oma ümbruskonnaga teadvustatud seost. Manfred Schneckenburgeri horisontaalse skulptuuri kontseptsioon leidis ideaalse toimumispinna Karlsaue ulatuslike pargialade näol. George Trakase „Union Pass” koosnes kahest eraldi sillakonstruktsioonist, millest üks oli terasest ja teine puust, ning mis korreleerusid Karlsaue pargi ajaloolise barokse teljega. Pargi tagaotsas moodustas kunstlikult loodud ja veega täidetud kraater üllatava sildade ristumiskoha. Horst Baumanni „Laserkeskkond” ühendas linna tähtsamad kultuurimonumendid punaste ja roheliste kiirtega: barokse Oranžerii Karlsaue pargis, Zwehrenturmi klassitsistlikul Fridericianumi muuseumil ning Heraklese kuju Wilhelmshöhe pargis.
Kõige vastuolulisemad tööd olid välja pandud Friedrichsplatzil. Ameerika maakunstniku Walter de Maria töö „Vertikaalne maakilomeeter” tekitas protestilaine juba ajal, kui seda alles nafta puutorni abil valmistati. „Maakilomeeter”, millest on nähtaval ainult ülemine, umbes kuuediameetrilise läbilõikega messingist ristlõige, palub vaatajal ette kujutada ühekilomeetrist varrast maa sisse pistetuna. Selle kõrval tundus Richard Serra „Terminal” koletusliku provokatsioonina. Neljast üksteise vastu toetuvast roostes terasplaadist koosnev konstruktsioon lõi äärmiselt ebastabiilse, häiriva mulje ja tekitas ohtralt vastalisust.
No comments:
Post a Comment