Kaheldes reaalsuses – kujundimaailm tänapäeval
30. juuni – 8. oktoober 1972
„Kaheldes reaalsuses – kujundimaailm tänapäeval”: documenta 5, mis toimus eelmainitud pealkirja all 1972. aastal, oli esimene documenta, millele määrati programmiline juhatus, mille eest vastutas – taas esmakordselt – üksainus koostaja, kuraator Harald Szeemann. Szeemann plaanis alguses asendada senise printsiibi „100-päevane muuseum” „100-päevase sündmusega”, kuna hilis-kuuekümnendate uus aktsioonikunst paistis peegeldavat taganõutud kunsti ja elu ühisust. Viimaks ta siiski loobus oma plaanist koostada puhtalt aktsioonikunstile pühendatud programm. Selle asemel oli ta ühes oma meeskonnaga välja pannud entsüklopeedilise kogumiku visuaalmaailmadest. Aktsionism, kontseptuaalne kunst ja eriti tema isiklikult eelistatud „Individuaalsed mütoloogiad” olid kombineeritud fotorealistlike maalide ja skulptuuridega, ühes arvukate nähtustega igapäevamaailmast – reklaamindus, poliitiline propaganda, utoopiline disain, triviaalrealism (kitš), sotsiaalne ikonograafia, religioosne rahvakunst ning vaimsete häiretega inimeste kunst – mis moodustasid „Kujundite paralleelmaailmade” sektsiooni.
Kunstnik Bazon Brock lisas oma didaktilisse audioslaidiesitusse ka audiovisuaalse eessõna, kus arutleti selle üle, kuidas „käsitleb kunst näitliku valdkonnana reaalseid probleeme meie elus”. Selles kontekstis iseloomustas sektsioon „Kunstnike muuseumid” programmi tervenisti. Järgides Marcel Duchamp’i 1941. aasta teose „Muuseum kohvris” eeskuju, segati muuseumivormis avalduvad kunstiteoste esitluse võimalused ühte üksikute kunstnike reaalsusekogemustega: oma „Hiiremuuseumis” kombineeris Claes Oldenburg miniatuurseid kitšiesemeid suurte skulptuuridega. Marcel Broodthaers vaatles irooniliselt kotkast kui erinevates kultuurides laialt levinud võimusümbolit.
Näituse pealkirjas välja kuulutatud reaalsuses kahtlemist kehastas uus Ameerika ja Euroopa realism. Visuaalselt sädelevad pildid reprodutseerisid silmapaistvalt banaalset või esoteerilist, kasutades õlivärve, klaaskiudu või polüestervaiku: neoonreklaamid, keskmine ameerika perekond, kõrgklassi traavlid, armastajatepaar, armetud New Yorgi slummielanikud. Ed Kienholzi elusuurusest skulptuuriansamblist „Five Car Stud” sai peamine vaatamisväärsus; kunstniku viis kujutada noore mustanahalise mehe jõhkrat kastreerimist esitas mõjuvõimsa süüdistuse rassismi suunas.
Sektsioon „Isiklikud mütoloogiad” oli sisse seatud Neue Galerie’sse ja Fridericianumisse. Harald Szeemann oli leiutanud selle mõiste, et kirjeldada kunstnike viisi „paigutada nende kõige isiklikumaid märke, signaale ja sümboleid intellektuaalse ruumi raamesse”. Näite keskkonnast kui „ruumistatud psühhogrammist” lõi skisofreenilise kunstniku Adolf Wölfli rekonstruktsioon psühhiaatriapalatist. Paul Theki installatsioon „Laev, püramiid” demonstreeris analoogseid kinnisidee põhimõtteid, esitledes tundlikku looduse-, elu-, surma- ja vaimsusetsüklit. Ètienne Martin kudus oma isiklikud mõtisklused rüüks teoses „Keep”. Fridericianumi ümarsaalis oli välja pandud Mario Merzi „Iglu. Ringkäik”, Richard Serra massiivne ja keeruline terasskulptuur, pakkus külastajatele põnevat ja uutmoodi ruumilist kogemust.
Aktsioonikunsti ja performance’ite küllus näitusel andis documenta 5-le imetlusväärse ja täielikult innovaatilise ilme. Hoides ülal oma laiendatud kunstimõistet, esitas Joseph Beuys oma teose „Otsese demokraatia kabinet”, kus ta pidas näituse saja päeva jooksul külastajatega arutelusid. Jannis Kounellis lõi viiulimängija ja baleriiniga tableau vivant’i, ning James Lee Bryars kui tagasivõtmatu hetke poeet etendas Fridericianumi frontoonitud portikuselt oma töö „Kutsudes saksa nimesid”. Kuigi algselt paistis documenta 5 näitust ümbritsevat skandaal nii radikaalsete parempoolsete kui ka progressiivsete rühmituste arvukate kriitikute ja protestiaktsioonide tõttu, on näitus siiski tänase päevani kõrge au sees.
30. juuni – 8. oktoober 1972
„Kaheldes reaalsuses – kujundimaailm tänapäeval”: documenta 5, mis toimus eelmainitud pealkirja all 1972. aastal, oli esimene documenta, millele määrati programmiline juhatus, mille eest vastutas – taas esmakordselt – üksainus koostaja, kuraator Harald Szeemann. Szeemann plaanis alguses asendada senise printsiibi „100-päevane muuseum” „100-päevase sündmusega”, kuna hilis-kuuekümnendate uus aktsioonikunst paistis peegeldavat taganõutud kunsti ja elu ühisust. Viimaks ta siiski loobus oma plaanist koostada puhtalt aktsioonikunstile pühendatud programm. Selle asemel oli ta ühes oma meeskonnaga välja pannud entsüklopeedilise kogumiku visuaalmaailmadest. Aktsionism, kontseptuaalne kunst ja eriti tema isiklikult eelistatud „Individuaalsed mütoloogiad” olid kombineeritud fotorealistlike maalide ja skulptuuridega, ühes arvukate nähtustega igapäevamaailmast – reklaamindus, poliitiline propaganda, utoopiline disain, triviaalrealism (kitš), sotsiaalne ikonograafia, religioosne rahvakunst ning vaimsete häiretega inimeste kunst – mis moodustasid „Kujundite paralleelmaailmade” sektsiooni.
Kunstnik Bazon Brock lisas oma didaktilisse audioslaidiesitusse ka audiovisuaalse eessõna, kus arutleti selle üle, kuidas „käsitleb kunst näitliku valdkonnana reaalseid probleeme meie elus”. Selles kontekstis iseloomustas sektsioon „Kunstnike muuseumid” programmi tervenisti. Järgides Marcel Duchamp’i 1941. aasta teose „Muuseum kohvris” eeskuju, segati muuseumivormis avalduvad kunstiteoste esitluse võimalused ühte üksikute kunstnike reaalsusekogemustega: oma „Hiiremuuseumis” kombineeris Claes Oldenburg miniatuurseid kitšiesemeid suurte skulptuuridega. Marcel Broodthaers vaatles irooniliselt kotkast kui erinevates kultuurides laialt levinud võimusümbolit.
Näituse pealkirjas välja kuulutatud reaalsuses kahtlemist kehastas uus Ameerika ja Euroopa realism. Visuaalselt sädelevad pildid reprodutseerisid silmapaistvalt banaalset või esoteerilist, kasutades õlivärve, klaaskiudu või polüestervaiku: neoonreklaamid, keskmine ameerika perekond, kõrgklassi traavlid, armastajatepaar, armetud New Yorgi slummielanikud. Ed Kienholzi elusuurusest skulptuuriansamblist „Five Car Stud” sai peamine vaatamisväärsus; kunstniku viis kujutada noore mustanahalise mehe jõhkrat kastreerimist esitas mõjuvõimsa süüdistuse rassismi suunas.
Sektsioon „Isiklikud mütoloogiad” oli sisse seatud Neue Galerie’sse ja Fridericianumisse. Harald Szeemann oli leiutanud selle mõiste, et kirjeldada kunstnike viisi „paigutada nende kõige isiklikumaid märke, signaale ja sümboleid intellektuaalse ruumi raamesse”. Näite keskkonnast kui „ruumistatud psühhogrammist” lõi skisofreenilise kunstniku Adolf Wölfli rekonstruktsioon psühhiaatriapalatist. Paul Theki installatsioon „Laev, püramiid” demonstreeris analoogseid kinnisidee põhimõtteid, esitledes tundlikku looduse-, elu-, surma- ja vaimsusetsüklit. Ètienne Martin kudus oma isiklikud mõtisklused rüüks teoses „Keep”. Fridericianumi ümarsaalis oli välja pandud Mario Merzi „Iglu. Ringkäik”, Richard Serra massiivne ja keeruline terasskulptuur, pakkus külastajatele põnevat ja uutmoodi ruumilist kogemust.
Aktsioonikunsti ja performance’ite küllus näitusel andis documenta 5-le imetlusväärse ja täielikult innovaatilise ilme. Hoides ülal oma laiendatud kunstimõistet, esitas Joseph Beuys oma teose „Otsese demokraatia kabinet”, kus ta pidas näituse saja päeva jooksul külastajatega arutelusid. Jannis Kounellis lõi viiulimängija ja baleriiniga tableau vivant’i, ning James Lee Bryars kui tagasivõtmatu hetke poeet etendas Fridericianumi frontoonitud portikuselt oma töö „Kutsudes saksa nimesid”. Kuigi algselt paistis documenta 5 näitust ümbritsevat skandaal nii radikaalsete parempoolsete kui ka progressiivsete rühmituste arvukate kriitikute ja protestiaktsioonide tõttu, on näitus siiski tänase päevani kõrge au sees.
No comments:
Post a Comment