Virtuaalne documenta. Näituse arhiiv. documenta 4

27. juuni – 6. oktoober 1968

„Seni kõige noorem documenta”: 1968. aasta ürituse hüüdlause tõi esile documenta 4 kavatsuse esitleda kõige hiljutisemaid sündmusi kunstis. See jäi viimaseks Arnold Bode koostatud documenta’ks ning seekord oli talle toeks kahekümne kuuest uuest liikmest koosnev documenta nõukogu. Seekordne nõukogu oli võtnud eesmärgiks hääletada näituste ja kunstnike üle demokraatlikult. Uus kord tekitas aga ägedaid sisekonflikte ning mõned astusid lausa tagasi. Kõige vastuolulisemaks teemaks kujunes idee, et rahvusvaheline näitus peaks seekord olema orienteeritud traditsiooni asemel innovaatilisusele. Veelgi enam, aasta 1968 tähistas mitmeid protestiaktsioone, nii et näituseinstitutsioonid ja nende kommertsialiseerimine seati kahtluse alla ühes „kodanliku” kultuuriga üldiselt.

Ka avamisel esines proteste. Fluxuse kunstnik Wolf Vostell hakkas eeskõnelejaks noortest kunstnikest koosnevale aktsioonirühmitusele, kes muutis pressikonverentsi häppeningiks. Punaste lippudega varustatud tudengite tõttu ei saadud avamispäeval ametlikke avakõnesid pidadagi. Viimase aja uue kunsti silmatorkavaks näiteks sai Oranžerii ees olev Christo vapustav õhutoru „5600 kuupmeetrine pakend”. Kriitikud ja üldine avalikkus tõstsid teose documenta legendi staatusesse ning pärgasid selle igasuguste leidlike nimedega, nagu vorst, salaami, rullpraad, hiigelsigar, seksivärin ja hiidfallos. Vaimustust tekitas ka teose põnev püstitamisprotseduur: kilest ümbris kukkus ikka ja jälle kokku ning ükskord isegi lõhkes, enne kui see suudeti oma õigesse püstisesse asendisse sättida.

Fridericianumi ja Alte Galerie oli aga vallutanud uus ameerika kunst oma suureformaadilisusega. Popkunsti tähtsamate tööde seas leidus Tom Wesselmanni „Suur ameerika akt nr 98” ja „Suu”, Roy Lichtensteini „Suur moodne maal”, James Rosenquisti Viis slaidi, Andy Warholi „Elektritool” ja „Marylin”, ning Claes Oldenburgi „Hiiglaslikud piljardikuulid”. Esindatud olid ka uued kunstitrendid, nagu colour-field, maalilisejärgne abstraktsioon, hard-edge ja minimalistlik kunst – viimase näiteks oli Robert Morrise massiivsed klaaskiust skulptuurid, „L-kujundid”, ja Sol LeWitti virtuooslikud tektoonilised formatsioonid „Erinevat tüüpi kuupide variatsioonid”. Ameerika kunsti tugev kohalolu sünnitas seekordse documenta epiteedi „Americana”.

Varasemast laiemalt oli kasutuse alla võetud ka Oranžerii-esine vaba ala. Vastupidiselt eelmistele documenta-näitustele ei funktsioneerinud seekord skulptuurilavana mitte Oranžerii varemed, vaid avatud maastik. Teras-skulptuuride installatsioonid ja tehnoloogilised, kineetilised objektid lõid ka Alte Galerie’s hilis-kuuekümnendate jahedalt elegantse õhkkonda. Välja pandud keskkondlikud tööd mõjusid harjumatult: kunstilised ja katsetuslikud ruumid rõhusid vaatajate tunnetele, ergutades neid füüsiliselt ja muutes nad seega osaks teosest. Joseph Beuysi esindas näitusel sümbolitega üle kuhjatud „Kosmose skulptuur” ning kõrvalruumis ründas Kienholzi keskkondlik teos „Roxy” košmaarse elavpildina kaasaegset ameerika elu. Seeriatoodete sektsiooniga väljendati ideed, et seeriates toodetud objektid aitavad kunstil levida ühiskonnas märksa laiemalt.

Kunstipedagoogil Bazon Brockil olid ka sotsiaalpoliitilised eesmärgid. Ta oli esimene, kes seadis documenta’l üles Külastajatekooli. Kasutades action teaching’i meetodit, mille Brock ise leiutanud oli, püüdis ta külastajatele selgeks teha, millised on kaasaegse kunsti väljendatud muutunud suhted reaalsusega. Meedias domineerinud pealkirjad, kõrvuti artiklitega Kasseli kunstinäitusest, tõid selgesti välja 1968. aastat iseloomustanud poliitilise teadvustuse kasvu: külm sõda, Vietnam ning Martin Luther Kingi rassistlik atentaat.