Kahekümnenda sajandi kunst. Rahvusvaheline näitus
15. juuli – 18. september 1955
Documenta ajalugu on ühe julge idee edulugu. Kui 1955. aastal tõi Kasselis toimunud rahvuslik aiafestival linnale suurt avalikku tähelepanu, tekkis Arnold Bodel võimalus oma nägemus tegelikkuseks muuta. Tema sooviks oli tutvustada kahekümnenda sajandi Euroopa kunsti olemuslikke jooni kunstiavalikkusele, kelle natsirežiim oli ära lõiganud kõikidest rahvusvahelistest arengutest. Samuti taastada moodsa kunsti mainet, mille olid natsionaalsotsialistid mõistnud hukka kui „mandunud kunsti”. Lehmbrucki skulptuuri „Põlvitav naine” esitlemine esimese documenta keskse teosena oli sümboolne – 1937. aastal olid natsid kuulutanud töö „nurjatuks häbiplekiks”.
Näitus toimus sõjas hävinud ja ajutiselt ülesseatud Fridericianumi muuseumis. See 1769. aastal valgustusaja vaimus ehitatud klassitsistlik hoone oli esimene avalik kunstigalerii Euroopa mandril. Sümboolne oli ka tõik, et documenta toimus kõigist võimalikest kohtadest just siin, kümme aastat pärast Teist maailmasõda, kehastades Euroopa kultuurielu taastamist Lääne-Saksamaal.
Kasselis documenta eeskujuks olid kuulsad klassikalise moodsa kunsti ühisnäitused, ennekõike 1913. aastal New Yorgis peetud „Armory Show”, kus tähtsamaid eksponaate oli Wilhelm Lehmbrucki „Põlvitav naine”. Esimesele maailmasõjale eelnenud ja järgnenud klassikalise avangardi ühisnäituste üle domineeris printsiip, mille kohaselt eksponeeriti kunstiliikumisi ja -suundumusi osana rahvusvahelisest kunstipanoraamist. Samuti lähtus Arnold Bode kohalikust traditsioonist, 1920ndatel Kasseli Oranžeriis toimunud moodsa kunsti näitustest, millest ta oli ise osa võtnud nii omaenda töödega kui ka valikukomitee liikmena.
Lähtudes teooriast, et Saksa kunstipublikul on kultuurilises sfääris õppida veel nii mõndagi, esitles Arnold Bode oma meeskonnaga, kuhu kuulus kontseptuaalse nõuandjana ka kunstiajaloolane Werner Haftmann, ajaloolise ülevaatliku näituse Fridericianumi sissekäigus. Näitusel olnud fotod antiiksest ja varakristlikust kunstist lõid ajaloolise, kultuurilise ja siiski ajatu vundamendi moodsale kunstile, millega resoneerusid fotograafilised portreed klassikalise avangardi meistritest. Näituse peamise raamistiku moodustasid sellised põhilised kunstivoolud nagu ekspressionism, futurism, konstruktivism ja kubism. Välditi realistlikke suundumusi, kuna Haftmann võitles teooria eest, et kunst jätkab arenemist abstraktseid teid pidi. See idee kajastus eriti selgelt esimese korruse skulptuuriruumis ja viimase korruse suures maaliruumis. Fritz Winteri maali „Kompositsioon sinise ja kollase ees” kõrvutiasetamine Pablo Picasso tööga „Tüdruk peegli ees” sümboliseeris Saksamaa ühteliitmist rahvusvaheliste kunstisuundumustega.
Fridericianum kehastas oma ajutises restaureerimisjärgus Arnold Bode kunstiteoste esitlemislaadile ideaalset ruumi. Teosed olid üles pandud töötlemata seintele ja krohvimata betoonpindadele, luues nii põnevaid pingeid. Bode töömeetodite sensatsiooniline efekt tulenes osaliselt kahe tollal väga levinud materjali kasutamisest, milleks olid Heraklithi paneelid, vaheseinte jaoks kasutatud ehitusmaterjal ja Göppingeri plast, plastkate, mis rippus pikkade siiludena avade ees, filtreeris päevavalgust ning tõi nähtavale seinapinna vaod.
Avalikkuse vastukaja esimesele documenta’le oli ülevoogav ning ka ajakirjandus ei hoidnud kiitusega kokku. Näituse ootamatu edu – 100 päeva jooksul käis 130 000 vaatajat – kinnitas Arnold Bode esitlemislaadi suurejoonelisust ning tekitas soovi korrapäraselt peetavate moodsa kunsti ülevaatlike näituste järele.
15. juuli – 18. september 1955
Documenta ajalugu on ühe julge idee edulugu. Kui 1955. aastal tõi Kasselis toimunud rahvuslik aiafestival linnale suurt avalikku tähelepanu, tekkis Arnold Bodel võimalus oma nägemus tegelikkuseks muuta. Tema sooviks oli tutvustada kahekümnenda sajandi Euroopa kunsti olemuslikke jooni kunstiavalikkusele, kelle natsirežiim oli ära lõiganud kõikidest rahvusvahelistest arengutest. Samuti taastada moodsa kunsti mainet, mille olid natsionaalsotsialistid mõistnud hukka kui „mandunud kunsti”. Lehmbrucki skulptuuri „Põlvitav naine” esitlemine esimese documenta keskse teosena oli sümboolne – 1937. aastal olid natsid kuulutanud töö „nurjatuks häbiplekiks”.
Näitus toimus sõjas hävinud ja ajutiselt ülesseatud Fridericianumi muuseumis. See 1769. aastal valgustusaja vaimus ehitatud klassitsistlik hoone oli esimene avalik kunstigalerii Euroopa mandril. Sümboolne oli ka tõik, et documenta toimus kõigist võimalikest kohtadest just siin, kümme aastat pärast Teist maailmasõda, kehastades Euroopa kultuurielu taastamist Lääne-Saksamaal.
Kasselis documenta eeskujuks olid kuulsad klassikalise moodsa kunsti ühisnäitused, ennekõike 1913. aastal New Yorgis peetud „Armory Show”, kus tähtsamaid eksponaate oli Wilhelm Lehmbrucki „Põlvitav naine”. Esimesele maailmasõjale eelnenud ja järgnenud klassikalise avangardi ühisnäituste üle domineeris printsiip, mille kohaselt eksponeeriti kunstiliikumisi ja -suundumusi osana rahvusvahelisest kunstipanoraamist. Samuti lähtus Arnold Bode kohalikust traditsioonist, 1920ndatel Kasseli Oranžeriis toimunud moodsa kunsti näitustest, millest ta oli ise osa võtnud nii omaenda töödega kui ka valikukomitee liikmena.
Lähtudes teooriast, et Saksa kunstipublikul on kultuurilises sfääris õppida veel nii mõndagi, esitles Arnold Bode oma meeskonnaga, kuhu kuulus kontseptuaalse nõuandjana ka kunstiajaloolane Werner Haftmann, ajaloolise ülevaatliku näituse Fridericianumi sissekäigus. Näitusel olnud fotod antiiksest ja varakristlikust kunstist lõid ajaloolise, kultuurilise ja siiski ajatu vundamendi moodsale kunstile, millega resoneerusid fotograafilised portreed klassikalise avangardi meistritest. Näituse peamise raamistiku moodustasid sellised põhilised kunstivoolud nagu ekspressionism, futurism, konstruktivism ja kubism. Välditi realistlikke suundumusi, kuna Haftmann võitles teooria eest, et kunst jätkab arenemist abstraktseid teid pidi. See idee kajastus eriti selgelt esimese korruse skulptuuriruumis ja viimase korruse suures maaliruumis. Fritz Winteri maali „Kompositsioon sinise ja kollase ees” kõrvutiasetamine Pablo Picasso tööga „Tüdruk peegli ees” sümboliseeris Saksamaa ühteliitmist rahvusvaheliste kunstisuundumustega.
Fridericianum kehastas oma ajutises restaureerimisjärgus Arnold Bode kunstiteoste esitlemislaadile ideaalset ruumi. Teosed olid üles pandud töötlemata seintele ja krohvimata betoonpindadele, luues nii põnevaid pingeid. Bode töömeetodite sensatsiooniline efekt tulenes osaliselt kahe tollal väga levinud materjali kasutamisest, milleks olid Heraklithi paneelid, vaheseinte jaoks kasutatud ehitusmaterjal ja Göppingeri plast, plastkate, mis rippus pikkade siiludena avade ees, filtreeris päevavalgust ning tõi nähtavale seinapinna vaod.
Avalikkuse vastukaja esimesele documenta’le oli ülevoogav ning ka ajakirjandus ei hoidnud kiitusega kokku. Näituse ootamatu edu – 100 päeva jooksul käis 130 000 vaatajat – kinnitas Arnold Bode esitlemislaadi suurejoonelisust ning tekitas soovi korrapäraselt peetavate moodsa kunsti ülevaatlike näituste järele.
No comments:
Post a Comment