Kunst pärast 1945. aastat
11. juuli – 11. oktoober 1959
Esimese, 1955. aasta documenta õnnestumine tegi võimalikuks ürituse kordumise neli aastat hiljem. Documenta GmbH kui valdusettevõtte rajamine tähistas näituse institutsionaliseerumist ning seda, et näitus sai nüüd toimuda korrapäraselt iga nelja aasta tagant, nagu teatas oma avakõnes ka toonane Kasseli linnapea Lauritz Lauritzen.
Teist documenta’t plaaniti veelgi suurejoonelisemaks, kui oli olnud esimene, ning näitusele eelnenud ootusärevust lisasid ajakirjanduses ilmunud artiklid. Nii mõnedki artiklid käsitlesid laiajooneliselt ettevõetud restaureerimistöid Fridericianumi muuseumis ja barokse Oranžerii varemetes – häving, mis oli Teise maailmasõja aegse pommitamise tulemus. Friedrichsplatz oli täis lippe ja plakateid, et reklaamida tulevast ambitsioonikat projekti. Oranžerii ees olevad öiselt valgustatud skulptuurid kasvatasid omalt poolt vaimustavat õhkkonda veelgi, ning see valguse-varju etendus kanti suurejooneliselt ette ka näituse pidulikul avamisel. Arnold Bode, kes oli ühes Werner Haftmanniga taas documenta juhtimise enda kanda võtnud, tegi oma kavatsused selgeks: esitluse eesmärk oli ületada lõhe asjaarmastaja ja eksperdi vahel.
Näituse teema, „Kunst pärast 1945. aastat”, oli seotud Werner Haftmanni teooriaga, et kunst on muutunud abstraktseks, mis tekitas tollal ägedat vaidlust ja kriitikat. Tänu Haftmanni suunavatele põhimõtetele ja Bode kujunduslikule juhtimisele võttis documenta 2 selge positsiooni tollases aktuaalses väitluses kaasaegse kunsti üle. Abstraktsele kunstile oli Fridericianumi muuseumis pühendatud laialdane väljapanek; peamiselt tõsteti esile art informel’i ja tašismi. Kaasaegse kunsti kunstilis-ajaloolisi aluseid tutvustasid sektsioonid „Kahekümnenda sajandi kunsti meistrid” ja „Kahekümnenda sajandi skulptuuri eelkäijad”.
Klee, Kandinsky ja Picasso maalid määrasid töödevaliku kunstilise kriteeriumi, ning paigutades Pablo Picasso teose „Naine pisarais” (1937) vapustava visuaalse efektiga ruumirivi otsa, anti nii teosele klassikalise moodsa kunsti ikooni staatus. Eriti väljapeetult oli tutvustatud ameerika kunstnike töid sektsioonis „Kunst pärast 1945. aastat”. New Yorgi moodsa kunsti muuseumi, Porter A. McCray juhtimisel tehtud valiku tagajärjel nähti documenta 2-s eelnooti nähtusele, mida tajuti kui ameerika kunsti sissetungimist Euroopasse. Ameerika tööde suureformaadilisus hämmastas nii näitusekülastajaid kui ka organisaatoreid. Jackson Pollockile, Nicolas de Staelile, Willi Baumeisterile ja Wolsile – neli kunstnikku, kes olid surnud 1945. ja 1959. aasta vahel – oli igaühele pühendatud eraldi näituseruum laialdase töödevalikuga. Fridericianumi ülemise korruse ruumid olid aga, vastupidi, seatud labürindisarnaselt.
Skulptuur pälvis documenta 2-l uue asukoha. Karlsaue pargis asuva Oranžerii esine avatud ala pakkus Bode „kunsti ja varemete” idee jaoks ideaalseid tingimusi. Ossip Zadkine töö „Hävitatud linn” esitlemine oli eriti tähelepanuväärne näide sõja poolt hävitatud hoonete ette paigutatud skulptuuriansamblitest. Skulptuurid, muuhulgas Henry Moore’i, Henri Laurens’i ja Norbert Kricke tööd, lõid vapustava mulje, paigutatuna Oranžerii teatraalse fooni ja avatud pargiala ulatuslike väljade vahele. Viis, kuidas Arnold Bode otsustas esitleda Picasso maali „Kümblejad”, tõi näitusesse mängulise, humoorika tooni: Bode paigutas figuurikompositsiooni purskkaevu keskele, mida kasutasid ka külastajad.
Ajakirja Magnum eriväljaanne kajastab tolle aja tüüpilist vastuvõttu, luues julgeid võrdlusi abstraktse kunsti ja konkreetse reaalsuse vahel, toetamaks didaktilisel moel teooriat, et moodne kunst on realistlik. Seekord oli aga avalikkuse seisukoht documenta 2 puhul polariseerunud just ilmselgelt abstraktse kunsti poolele asunud käsitluse tõttu. Näitusele sai osaks nii täielik hukkamõist kui ka entusiastlik heakskiit.
11. juuli – 11. oktoober 1959
Esimese, 1955. aasta documenta õnnestumine tegi võimalikuks ürituse kordumise neli aastat hiljem. Documenta GmbH kui valdusettevõtte rajamine tähistas näituse institutsionaliseerumist ning seda, et näitus sai nüüd toimuda korrapäraselt iga nelja aasta tagant, nagu teatas oma avakõnes ka toonane Kasseli linnapea Lauritz Lauritzen.
Teist documenta’t plaaniti veelgi suurejoonelisemaks, kui oli olnud esimene, ning näitusele eelnenud ootusärevust lisasid ajakirjanduses ilmunud artiklid. Nii mõnedki artiklid käsitlesid laiajooneliselt ettevõetud restaureerimistöid Fridericianumi muuseumis ja barokse Oranžerii varemetes – häving, mis oli Teise maailmasõja aegse pommitamise tulemus. Friedrichsplatz oli täis lippe ja plakateid, et reklaamida tulevast ambitsioonikat projekti. Oranžerii ees olevad öiselt valgustatud skulptuurid kasvatasid omalt poolt vaimustavat õhkkonda veelgi, ning see valguse-varju etendus kanti suurejooneliselt ette ka näituse pidulikul avamisel. Arnold Bode, kes oli ühes Werner Haftmanniga taas documenta juhtimise enda kanda võtnud, tegi oma kavatsused selgeks: esitluse eesmärk oli ületada lõhe asjaarmastaja ja eksperdi vahel.
Näituse teema, „Kunst pärast 1945. aastat”, oli seotud Werner Haftmanni teooriaga, et kunst on muutunud abstraktseks, mis tekitas tollal ägedat vaidlust ja kriitikat. Tänu Haftmanni suunavatele põhimõtetele ja Bode kujunduslikule juhtimisele võttis documenta 2 selge positsiooni tollases aktuaalses väitluses kaasaegse kunsti üle. Abstraktsele kunstile oli Fridericianumi muuseumis pühendatud laialdane väljapanek; peamiselt tõsteti esile art informel’i ja tašismi. Kaasaegse kunsti kunstilis-ajaloolisi aluseid tutvustasid sektsioonid „Kahekümnenda sajandi kunsti meistrid” ja „Kahekümnenda sajandi skulptuuri eelkäijad”.
Klee, Kandinsky ja Picasso maalid määrasid töödevaliku kunstilise kriteeriumi, ning paigutades Pablo Picasso teose „Naine pisarais” (1937) vapustava visuaalse efektiga ruumirivi otsa, anti nii teosele klassikalise moodsa kunsti ikooni staatus. Eriti väljapeetult oli tutvustatud ameerika kunstnike töid sektsioonis „Kunst pärast 1945. aastat”. New Yorgi moodsa kunsti muuseumi, Porter A. McCray juhtimisel tehtud valiku tagajärjel nähti documenta 2-s eelnooti nähtusele, mida tajuti kui ameerika kunsti sissetungimist Euroopasse. Ameerika tööde suureformaadilisus hämmastas nii näitusekülastajaid kui ka organisaatoreid. Jackson Pollockile, Nicolas de Staelile, Willi Baumeisterile ja Wolsile – neli kunstnikku, kes olid surnud 1945. ja 1959. aasta vahel – oli igaühele pühendatud eraldi näituseruum laialdase töödevalikuga. Fridericianumi ülemise korruse ruumid olid aga, vastupidi, seatud labürindisarnaselt.
Skulptuur pälvis documenta 2-l uue asukoha. Karlsaue pargis asuva Oranžerii esine avatud ala pakkus Bode „kunsti ja varemete” idee jaoks ideaalseid tingimusi. Ossip Zadkine töö „Hävitatud linn” esitlemine oli eriti tähelepanuväärne näide sõja poolt hävitatud hoonete ette paigutatud skulptuuriansamblitest. Skulptuurid, muuhulgas Henry Moore’i, Henri Laurens’i ja Norbert Kricke tööd, lõid vapustava mulje, paigutatuna Oranžerii teatraalse fooni ja avatud pargiala ulatuslike väljade vahele. Viis, kuidas Arnold Bode otsustas esitleda Picasso maali „Kümblejad”, tõi näitusesse mängulise, humoorika tooni: Bode paigutas figuurikompositsiooni purskkaevu keskele, mida kasutasid ka külastajad.
Ajakirja Magnum eriväljaanne kajastab tolle aja tüüpilist vastuvõttu, luues julgeid võrdlusi abstraktse kunsti ja konkreetse reaalsuse vahel, toetamaks didaktilisel moel teooriat, et moodne kunst on realistlik. Seekord oli aga avalikkuse seisukoht documenta 2 puhul polariseerunud just ilmselgelt abstraktse kunsti poolele asunud käsitluse tõttu. Näitusele sai osaks nii täielik hukkamõist kui ka entusiastlik heakskiit.
No comments:
Post a Comment