Rahvusvaheline näitus
27. juuni – 5.oktoober 1964
„Kunst on miski, mida loovad tähtsad kunstnikud”: see oli 1964. aasta documenta 3 keskne idee. Kuigi 1960. aastate alguses ei pidanud enam paika lähtepunkt, et abstraktne kunst on ainus autentne stiil, püüdsid Arnold Bode ja Werner Haftmann ühes oma suure asjatundjate meeskonnaga siiski üleval hoida abstraktsiooni kui rahvusvahelise keele tähtsust. Küsimuses, kuidas kunstnikud maailmale vaatasid, toetusid korraldajad seekord täielikult loojaisikutele ja nende individuaalsetele seisukohtadele. Suurtel meistritel lasus ülesanne anda ajaloole sisu.
Esimest korda pärast sõja lõppu avati restaureeritud Alte Galerie (praegu Neue Galerie) kunstiesitluseks just kolmanda documenta’ga; esitletud olid tööd Beckmannilt, Kirchnerilt, Kandinskylt, Mondrianilt jt. Esimesel korrusel oli väljas suurepärane valik joonistusi kahekümnendast sajandist. Fridericianumi muuseumi vapustavad installatsioonid kajastasid Bode nägemust moodsast kunstimuuseumist. Loosung documenta’st kui „sajapäevasest muuseumist” formuleeriti esimest korda 1964. aastal. Pealkirja all „Pilt ja skulptuur ruumis” katsetas Arnold Bode äärmiselt ebakonventsionaalsete paigutustega. Sam Francise „Baseli Kunsthalle trepisüviku jaoks loodud kolm seinamaali” (1956/1957), mida poleks tõepoolest teose jaoks kavandatud koht suutnud täiel määral eksponeerida, olid käesoleval documenta’l keskseks ja hästi vastu võetud eksponaadiks. Arnold Bode paigutas need külastajate peade kohale kuusnurksele seinakonstruktsioonile huvitavasse vastandusse.
Sarnasel viisil rikastati külastajate kunstikogemust ka Ernst Wilhelm Nay töödega. Kunstniku töö „Kolm kujundit ruumis” (1964), mille Bode oli riputanud laealusele kallakule, rütmilisele ja kõikuvale konstruktsioonile, moodustas justkui moodsa pühaliku arhitektuurielemendi, mille eesmärgiks oli vapustada külastajaid emotsionaalselt ja visuaalselt. Sama kehtis ka Emilio Vedova maali-installatsiooni kohta „I Plurimi di Berlino” („Absurdne Berliini päevik”) (1964), mis kuulutas ideed keskkonnast kui uuest kunstivormist.
Hiljutisi kunstisuundumusi kajastasid sektsioonis „Aspektid 64” näiteks Ellsworth Kelly suured colourfield-stiilis maalid, Morris Louisi kallatud värvi tehnikaga (poured-paint) tööd, ning näited ameerika popkunstist. Siiski ei omistatud ei popkunstile – heaks näiteks Robert Rauschenbergi „Telg” (1964) – ega ka teistele igapäevaelul ja -esemetel põhinevatele kunstivormidele seda tähtsust, mida nad oleksid väärinud, arvestades nende olulist kohta tolle aja kunstielus. Andes järgi hiljutistele arengutele, seadis Arnold Bode ilma documenta nõukogu toetuseta viimasel minutil sisse ka vilkuva, kõriseva ja pläriseva „Valguse ja liikumise” sektsiooni Fridericianumi pööningul. Seal esitleti näiteks Jean Tinguely kineetilist objekti „Number 5” (1960), Harry Krameri „Automobiilset skulptuuri” (1962–1964) ja Saksa „Zero” rühmituse „Valgusruumi” (1964).
Oranžerii-esine ala oli taas avatud skulptuuridele. Nagu documenta 2 puhul, oli ka seekord Henry Moore’i loomingul keskne koht. Kasutades vaheseinu ja õlgkatuseid, lõi Bode varemeis arhitektuuri ja pargi maastiku vahel õhustiku, mis laskis skulptuuridel nende täies hiilguses esineda. Documenta 3 peamiseks vaatamisväärsuseks osutus joonistuste valik. Alte Galerie’s eksponeeritud viissada tööd kajastasid selle kunstimeediumi arengut impressionismist tänapäevani. Staatliche Werkkunstschule’s välja pandud tööstusdisaininäitus, trükised ja joonistused tõmbasid kokku korraldajate plaanitud kõikehõlmava vaate kunstile ja kultuurile.
Kuigi nii eksponaatide kvaliteet kui ka nende esitlusviis ärgitas tulist avalikku vaidlust, annavad nii mitmedki rahvusvahelise ajakirjanduse väljalõiked tunnistust documenta 3 tekitatud ülemaailmsest tähelepanust.
